Kirjanikud ja aed

Marie Under 1883–1980

Õnne Kepp on kirjutanud:

Meie esimene aialaulik on Marie Under oma esimeste luulekogudega „Sonetid” (1917), „Eelõitseng” (1918) ja „Sinine puri” (1918). Annahaavalik tundeelamuse väljendamine maastiku kaudu ja villemgrünthallik impressionistlik loodusmäng rajasid tee underlikule ruumikujutusele, mis on kantud harmoonilisest ja terviklikust maailmanägemisest. Seda ruumi – aeda – kogeb Marie Under nii meeleliselt kui kehaliselt. Üks võimendab teist, jagades rõõmu ja naudingut. Erootilise tunnetuse kaudu pakub poetess ennast loodusele ja armsamale – ta on naine ja tema aedki on feminiinne. Armulauludesse valitud looduskujundid on pärit oma aiast, need on kultiveeritud taimed, lilled-puud-põõsad, paljud neist eksootilised ja dekoratiivsed. Nendest võib teha pika nimekirja, ja neid taimi ei leidu varasemas eesti lüürikas (kui Anna Haava luule üksikud liiliad ja roosid välja jätta). Kolme esimese kogu peale saab kokku ligi poolsada taime, mis mitmeti veel korduvad: tulbid, toomed, hüatsindid, astrid, nelgid, levkoid, kressid, jasmiinid, sirelid, mustsõstrapõõsad, õunapuud, päevaroosid-päevalilled, reseedad, roosid, kirsipuud, floksid, daaliad, kastanid, akaatsiad, vahtrad, tüümian, pihlad, skabioosid, kuldkrookused – peale viljapuude on tõesti tegemist hoopis teistsuguste aiailustustega kui talumaastikul, aasal, niidul või metsa ääres. Ja just niisugune uus, eksootiline ja meil vähetuntud taimestik on Marie Underi erootika üks osa, kuuludes nii sensuaalsuse kui kehalisuse juurde. Ja seda kõike pakub aed. 

Kodust jäid Rootsi lahkudes unistused – näiteks kogus "Sädemed tuhas" (1954):

Taastulnud olen. Tuntud paplireast

lööb vastu jällenägemisetund.

Ju paistab valge maja mände seast...

Ons tõelisus või näen ma õndsat und?

 

Sääl ongi madal luitund värav, kust

näen linnujälgi teel. Siis kuldne liiv

mu sammest tasa rudiseb. Näen ust:

kaar viinaväädest õnnekotta viiv.

 

Ja trepi ümbert roomab mungalill

mu kinga üle heitma rusket tuld.

See tõuseb pähe. Hõõgun: kus ja mil

küll oli eal nii truu ja ootev muld!

(Luuletusest "Nägemus")

 

 

 

Artur Adson 1889–1977

Rahumäele kaema tulli mina

omma maja aset – väikest vakamaad,

piirimehi ole´s kedägina

siin viil elämän, ei sedä, tuud, ei taad.

 

Saisma jäi ma oma lapi ette –

liiv ja liiv nink vahel kanarbik,

mõne´ruusahavva´, künkä´, mättä´

nink seo kehvävõitu pedastik.

(Luuletusest "Oma maja asemal")

Artur Adson sai krundi Rahumäele 1932. aastal, 1933. aasta suvel kerkis sinna valge maja. Adsoni luulekogu "Rahumäe kannel" (1973) esimeses osas on toredasti meenutatud vastse maja- ja aiaomaniku vaevu ja rõõme. Luulekogu see osa on kirjutatud sõja ajal Rahumäel, veel omas kodus elades.

Nüüd sis siiä tillukeiste pessä

saap mu mõts nink talu – kõik mu perismaa –.

Milles mitte? tennä Taivaessä,

egäüts ka sedä veidütki ei saa.

(Luuletusest "Oma maja asemal")

Aia rajamisel põimus luulesse sageli väga praktilisi nüansse, nagu näiteks luuletuses "Käru":

Es või sa kavva kaia kuis ma kanni sällän / täus korve mulda ja ka muud, mis nõsta rasse, / kui aida rajaden ma paekivve tasse / ning rühmeldi kas vai ka poole üüni vällä.

Adsonite aiamaja kavand. 1934. aasta.

Aed oli kahtlemata ka tarbeks. Nii on Adson teisel sõja-aastal kirjutanud:

"II-sel nelipühal panin kartuleid oma aida. Esimest korda elus omasse maasse omad kartulid. Olen kogu kevad aias kõvasti rassinud. 24 marjapõõsast ja 1 kirsi ümber istutanud, kartulimaad kaevanud, lilli istutanud."

Friedebert Tuglas 1886–1971

Ahjal sündinud, Otepääl ja Tartus kasvanud ja elanud Friedebert Tuglas sattus koos abikaasaga heade sõprade majja sõjapõgenikena pärast oma Tartu-kodu kaotust sõjatules. 1950. aastatel stalinlikul hirmuajal veetsid nad siin sisepaguluse: põlu alla langenud kirjaniku loomingut ei avaldatud. Paradoksaalselt oli see nende aia õitseaja algus – eneste meeleolu tõstmiseks hakati erilise hoolega aia eest hoolitsema. Omamoodi teraapiana alanud iluaiandus lokkas järgnenud parematel aegadel, kui uusi põnevaid istikuid tõid juurde ka sõbrad ja tuttavad ning aia eest aitasid hoolitseda omaala asjatundjad. Lilli toodi Kadrioru lillenäitustelt ja aiandeist, püsivat loodushuvi peegeldab ka Tuglase raamatukogu.

Igal aastal kirjutas Tuglas oma napisõnalisse päevikusse taolised read: 

"16.IV 1952. Esimesed kressid maha pandud. Sellest peale üldse iga päev tundide kaupa aias oldud. Tervis kogu kevade parem olnud. /---/ 9.VII. Esimesed kressid õitsevad."

Elo tähendas sama sündmuse üles nii:

¨18.IV. 1952. Tuglas paneb kressiseemneid maha. Ma ei usu, et ilm veel nii soojaks jääb. Kuid hea, et tal värskes õhus tegemist, mis luid ei murra."

Aed tegi rõõmu erinevail aastaaegadel. 1959. aasta märtsis on Tuglas tõlkija Liidia Toomile kirjutanud:

"Väljas on peaaegu juba kevad. Olgugi aias veel küllalt lund, kuid ma tegin seal juba tuld! Aga tulekummardaja olen ma kogu eluaeg olnud. Talv oma valguse vaesuse ja looduses tuletegemise võimaluseta oli seekord eriti raske üle elada."

Elo Tuglas 1896–1970

Elo Tuglase (Emma Elisabeth Oinas) Tartu-aias olid kasvanud lilled ja aiaviljad, sõja ajal oli sinna peidetud raamatuid. Nõmme-kodus on ta päevikusse kirjutanud: „Olen üllatatud Tukla huvist aia vastu. Näis ikka nii, nagu täidaksid ainult trükitähed, korrektuurid ja raamatud ta elu. Nüüd on ta hommikust õhtuni aias, plaanitseb ja ehitab kiviktaimlaid, hoolimata hilissügisest.“

Elo Tuglas nendib igakevadist töörõõmu otsekui alati otsast algamist, Tukla kevadlõkke suitsupilv tekitab maailma taasloomise võrdpildi.

Aiatöö on kevaditi olnud kõikehõlmav:

¨25. apr. 1954. Kõik need päevad aias töötatud: puude aluseid roogitud, kulu põletatud, komposti ümber kaevatud, mulda kärutatud, lilli istutatud. Nõnda peaaegu hommikust õhtuni." 

"7. mai. 1954. Kõik need päevad kibe aiatöö. Kandsin põhjani välja mustusekaevu. Muia aitas mind tublisti: ta kõndis mu kõrval ja rääkis, kui mina töötasin. Igav polnud, kuid õhtul olin küürus."