Linnud

Musträstas – Turdus merula

Musträstas on üleni ühevärviline lind – isaslind süsimust, emaslind tumepruun. Kuna isaslinnu nokk on silmatorkavalt kuldkollane, siis peetakse teda sageli kuldnokaks. Kuldnokk on aga helekollase nokaga, kevadel heleroheliselt helkiva sulestikuga, sügisel ja talvel üleni tähniline.

Musträstaid pole meil kunagi olnud nii palju kui praegu. Ta levis Eestisse alles 19. sajandil ning veel möödunud sajandi keskel oli liik haruldane metsa ja rändlind,  tänapäeval on aga kõikjal tavaline.Ta on lühimaarändur, kes talvitub Lääne-Euroopas. Ent linnarästad meilt ära ei lenda. Nad elavad talve üle aedlinnades, kus nad toituvad korjamata jäänud õuntest, mitmesugustest marjadest ja linnumajakestest pudenenud söögipoolisest.

Musträstal on ilus flöödihäälne laul, mida võib linnas kuulda juba kesktalviste sulade ajal. Lauluesitab ta kõrgel kohal – puu ladvas, katuseharjal või korstnal. Pesa ehitab ta puu otsa oksakaenlasse,linnades ka kõrgemasse hekki, ronitaimeredelile või isegi hoone karniisile.Musträstal on suve jooksul kaks pesakonda. Esimesed pojad lahkuvad pesast mai lõpus, järgmine pesakond tavaliselt juulis. Poegade elu pole linnas lihtne – suurem osa rästastest ja ka teistest linnupoegadest hukkub kasside tõttu. Pesitsusajal ei tohiks kasse aeda vabalt luusima lasta! 

Elo Tuglase päevikust 14. mail 1958

Must laulurästas kõnnib murul. Aastate kaupa liikus ta siin ikka üksinda ja me ristisime ta vanapoisiks. Tema naine on aga pruun ja igati hoopis teist laadi. Meile ei tulnud mõttessegi neid samaks paariks pidada. Nüüd istub ta telefoniposti otsas ja vilistab, püüdes isegi ööbikut plagieerida. Kuid õige laul algab tal alles õhtul.

Paul Ambur on kirjutanud monograafia luuletajast Karl Eduard Söödist, mis kannab imeilusat pealkirja: "Laulurästas hallaöös. Karl Eduard Söödi elu ja luule piirjooni" (1948).

 

Musträsta laulu on "Loodusheli" lehel salvestanud Veljo Runnel, fotol näeb ta välja selline: http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=62 

Suur-kirjurähn – Dendrocopos major

Eesti tavalisim ja levinuim rähniliik on kuldnoka suurune lind, kreemikasvalge alapoole ja musta ülapoolega. Suur-kirjurähni olulisteks tunnusteks on erkpunane sabaalune ning valged õlalaigud.

Suur-kirjurähn on meil kohal aastaringselt ja talveks saabub siia liigikaaslasi põhjast ja kirdest. Talvel võib neid sagedamini kohata ka „sepikodades“ askeldamas. Rähni sepikoda on oksa- või tüvepragu, kuhu rähn kinnitab käbi seemnete väljanokkimise ajaks. Tühja käbi heidab ta sinnasamasse sepikoja alla, kuhu võib talve jooksul tekkida päris suur kuhi. Sepikodasid võib ühel rähnil olla mitu.

Kevadel teevad suur-kirjurähnid end võimalikele paarilistele kuuldavaks trummeldustega. Sellega annavad nad ühtlasi teada territooriumi hõivamisest. Kuna trummeldus peab kõlama valjult, siis trummeldavad nutikamad rähnid vastu posti- või katuseharja plekki. Trummeldus koosneb kuni 10 löögist poole sekundi jooksul. Peapõrutust aitab vältida iseloomulik pea ja kolju ehitus.

Suur-kirjurähn peiteldab puusse igal aastal uue pesakoopa, mis saab järgmistel aastatel pesapaigaksmitmetele teistele loomaliikidele. Mais koorub rähnil 5–6 poega, kes vajavad sagedast söötmist – 300 korda päevas. Tõukude kättesaamiseks on rähnidel abiks väga pikk kleepuv keel – suur-kirjurähnil ulatub keel 4 cm noka tipust väljapoole.

Suur-kirjurähn on tugiliik, omamoodi peategelane, kes tagab oma tegevusega loodusliku mitmekesisuse: teiste liikide säilimise. Rähni suvemenüüks on metsa- ja puidukahjurid ja nende vastsed. 

Artur Adson kirjeldab oma esmamuljeid Rahumäe krundist nii:

Jo undsetap, om taivas nigu tina –

mis rõõmu siin küll niida kasva saap!

Ma ohassi – ent joba tullikina

rähn, tillu tialane nink punnpaap!

 

Kuis puie ümbre mugu vuristiva –

küll kaalarätiga, küll tanututiga,

puu koore vahelt toitu uuristiva

nii targalt oma virga nutiga.

 

Nink jo ma säije mõttin aknit, lävvi,

kost võisi sa kõrd nätä, kullelda

neid tsirke süäme- nink silmätävvi,

kui lust neil maja ümbre hullelda.

(Luuletusest "Väiku rõõmustaja")

Suur-kirjurähni trummelduse ja hästi meelde jääva häälitsuse on salvestanud "Loodusheli" lehel Veljo Runnel.

Porr – Certhia familiaris

Porr on varblasest pisem pruunihallikirju ülapoole ja heleda kõhualusega värvuline. Tal on pikk ja peenike kõver nokk, millega on hõlbus puukoore alt putukaid välja koukida. Porri kõrgendatud tähelepanu all on koorealused puidukahjurid. Ta liigub mööda puutüvesid spiraali mööda alt üles ja toetub vajadusel oma sabale nagu rähnid.

Porri pole keeruline märgata, kui teadteda otsida iseloomuliku kutsehüüu järgi: „srrii-srrii-srrii“. Pesitsusvälisel ajal sügisel ja talvel liitub porr tihaste segasalkade – tihaste gildiga. Gildi kuuluvad tavaliselt mitmed tihaseliigid,pöialpoiss, porr ja rähnidki. Omavahelist toidukonkurentsi neil ei ole, sest kõik gildi liikmed otsivad toitu puude eri osadelt. Suuremas salgas on turvalisem ringi liikuda. Üheskoos hajusas salgas liikudes satuvad nad ka aedlinnadesse. Porr eelistab okas- ja segametsi, kus ta otsib endale pesakohaks mõne oksalõhe või koorealuse paiga. Pesapuu liigi osas ei ole ta valiv. Nagu paljudel teistelgi värvulistel, järgneb ligikaudu kahenädalasele munade haudumisele umbes sama pikk pesapoegade periood. Pesast lahkudes toidab vanalind poegi veel mitme päeva jooksul.

Porri vile on "Loodusheli" lehel salvestanud Veljo Runnel.

Rohevint – Carduelis chloris

Rohevindi tunnus on kollane triip tiival. Isaslind on kollakasrohelise sulestikuga, hallikas emaslind meenutab koduvarblast.

Rohevinte võib kohata aastaringselt, kuid kõige enam torkavad nad silma oma riiakuse poolest lindude toidumajades. Seal pakuvad neile huvi päevalilleseemned,mida nad vilunult lüdivad. Sügisel maitsevad neile ka pudenevad elupuuseemned. Rohevindid on seemnetoidulised linnud, kuid äsjakoorunud pojad saavad esimestel päevadel siiski põhiliselt putuktoitu. Rohevint pesitseb suve jooksul vähemalt kaks korda, iga kord on pesas 4–5 poega. Pesa asub pea alati tihedas okaspuupõõsas või -hekis, olgu see aias, pargis, kalmistul või metsaservas. Pesa avastamine pole lihtne, sest nad toidavad poegi vaid korra tunnis. 

Rohevindid on hoiatavaks näiteks, et talvel tuleb lindude toidumajasid regulaarselt puhastada ja desinfitseerida. Toidumajakestes nakatuvad nad kergesti haigusesse nimega trihhomonoos, mis piirab rohevintide arvu kõikjal Põhja-Euroopas.

Kuigi Soomest pärit vinte võib meil talv läbi kohata, on rohevint rändlind, kellest enamus lendab Kesk- ja Lääne-Euroopasse talvitama. 

* Friedebert Tuglas on Elole kinkinud Wolfgang Makatschi väikese pildiraamatu "Vögel unseres Gartens" ja kirjutanud pühenduseks: Armsale Elole, lindude sõbrale.

 

Rohevindi häälitsusi on "Loodusheli" lehel salvestanud Veljo Runnel.

 

Lepalind – Phoenicurus phoenicurus

Lepalind, rahvasuus näiteks tulisaba ja tulelind, eristub kõikidest teistest meie värvulistest oma alalõpmata väriseva roostepunase saba poolest. Varblasemõõtu isaslind on mustvalge pea ja roostepunase rinnaesisega, emaslind hallikaspruuni sulestikuga.

Lepalind on eriti tuntud oma närvilise „hüit-tekk“ häälitsuse järgi. Seda hoiatushüüdu kostub alati, kui inimene või kass on pesale liiga lähedale sattunud. Lepalind oskab ka ilusasti laulda, põimides oma laulu sisse teistelt lindudelt laenatud viisijuppe. 

Lepalind saabub meile Kesk-Aafrika talvitusaladelt aprilli lõpus või mai alguses. Pesitsuskohaks valib ta ruumikad õõnsused ja tühimikud hoonekonstruktsioonides või suure lennuauguga pesakastid. Lepalinnu pesas on 5–7 helesinist muna. Toitub lind peamiselt putukatest. Ühel isaslinnul võib olla piirkonnas mitu emaslindu. Pojad kooruvad mai lõpus või juuni alguses. Kui esimene pesitsus läheb untsu, proovib lepalind pesitseda suve jooksul veel teinegi kord.

Tagasi Sahara taha lendab ta augustis-septembris. Lepalind rändab öösiti. Rändlinnuna kasutab ta oma „sisemist GPS-i“, mis näitab, millises suunas ja mitu tuhat kilomeetrit tuleb lennata. Ilmakaarte tuvastamiseks tunnetab ta maamagnetvälja, aga lähtub ka öisest tähistaevast.

* Marie Underit, Artur Adsonit ja Friedebert Tuglast ühendas 1917. loodud kirjandusrühmitus „Siuru“, mille vapilind oli müütiline tulilind, pärit „Kalevipojast“. Siurulind võib proosalisemalt olla kiur ehk nõmmelõoke, lind, kel Underi järgi niisama „herk ja helisev veri“ kui luuletajal ja kes laulab kui „helisev täht laotuses“. Under on eesti linnurikkamaid poeete, tema luuleshäälitsevad mere-, metsa- ja linnalinnud. Selle maja teine perenaine Elo Tuglas hoidis väga pisikesi aialinde.

Lepalinnu laulu ja ärevushäälitsusi on salvestanud "Loodusheli" lehel Veljo Runnel.

.

Kanakull – Accipiter gentilis

Kanakull on hallikaspruuni ülapoole ning triibulise alapoolega röövlind. Nagu paljudel röövlindudel, on emaslind isasest kanakullist suurusjärgu võrra suurem: emane ronga-, isane varesemõõtu. Kanakull sarnaneb pisema sugulasliigi raudkulliga, kuid on temast märksa kogukam. 

Kanakull on põliste okas- ja segametsade lind. Vanade metsade maharaiumisega on kahanenud kanakullide ja nende toidu (metsakanaliste) arvukus. Kuid siin on väike erand: mõned kanakullid on sel sajandil õppinud ära linnaelu hüved ning kolinud Tallinna rohealadele. Praegu pesitseb pea igas suuremas Tallinna metsas või pargis kanakullipaar.

Koguka pesa ehitab kanakull kõrgele puu otsa, tavaliselt männile. Pesas lennuvõimestub 2 poega,Tallinna lindudel aga 3–4 poega. Kõrge pesitsusedukus on tingitud rikkalikust toidulauast. Linnas on palju tuvisid ja vareseid, keda nad püüavad nii kortermajade vahelt kui ka avaramatest aedadest.Kanakullid hoiavad kontrolli all saakloomade arvukust ning toituvad esmajoones haigetest ja nõrkadest loomadest. Seega on neil sarnaselt teistele tippkiskjatele täita oluline roll ökosüsteemis. 

Teabeallikaid:

Kanakull vajab metsarahu – Eesti Loodus; pdf artiklist Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehel.

 

Sinitihane – Parus caeruleus

Sinitihane on rasvatihasest väiksem lind, helesinise mütsi ja krae ning sinakasroheliste tiivasulgedega. Ta kõhualune on kollane, kitsa tumeda kõhutriibuga. Sinitihane pole meil põline liik. Ta levis Eestisse 19. sajandil ja muutus tavaliseks alles poolesaja aasta eest. Veel praegugi on sinitihane meil oma levila põhjapiiri lähedal. Samas pole ta väga arvukas haudelind. Pesakohana eelistab ta leht- ja segametsades leiduvaid puuõõnsusi. Pisemate pesakastidega saab teda ka aeda pesitsema meelitada. Rohkem hakkavad sinitihased jälle silma talvel toidumajade läheduses koos teiste tihastega. Nad on sageli riiaka käitumisega. Isegi pesitsusajal võib ta teisi pesakastilinde oma pesast välja tõrjuda. Mais kooruvad pesas kümmekond poega, kes vajavad kasvamiseks ohtralt putukaid, nende röövikuid ja muid selgrootuid. Päevas tarvitab selline pesakond söögiks 1000 röövikut – seega on sinitihane tõeline aiapidajate lemmik!

Pesitsusjärgsel ajal ei ole sinitihased kuigi hõlpsasti nähtavad, sest nad otsivad toitu nägemisulatusest väljas, kõrgel puuvõrades. 

Sagedamini kohtame koduaias küllap rasvatihast. Elo Tuglas on päevikus oma koduaia rasvatihastest kirjutanud 6. augustil 1952 nii:

Mu tihaseeidel on neli poega, kõik kopsakamad kui ta ise. Ilusad kollakasroheliste kõhukestega ja õige julged. Ema näeb suurt vaeva neile selgitades, et ei tohi omapead minna akna vahelt toitu võtma, – inimene on õel! 

 

Sinitihase helisevat kevadlaulu on "Loodusheli" lehel salvestanud Veljo Runnel, sealsamas on ka rasvatihase kevadhõik: "Sitsikleit!".