Loomad

Suurkõrv – Plecotus auritus

Putuktoiduline suurkõrv on üks kaheteistkümnest Eesti nahkhiireliigist. Ta on üks meie tavalisemaid nahkhiiri, kes on saanud oma nime ligi poole keha pikkuste kõrvade järgi. Nahkhiire tiibadeks on nahast lennused, mis asuvad sõrmede, kere külgede, tagajäsemete ja saba vahel. Vaatamata mõnele välisele sarnasusele ei ole nad hiirtega lähedases suguluses. Nahkhiired on pikaealised – mõni suurkõrv võib elada üle 30 aasta. Nahkhiired kasutavad pilkases pimeduses orienteerumiseks ja putukate püüdmiseks kajalokatsiooni. Nad häälitsevad ultraheli sagedusel. Heli peegeldub pindadelt tagasi ja aitab ümbritsevat detailselt „näha“. Suurkõrva kuulmine on teistest nahkhiirtest palju parem, mistõttu tema häälitsused on märksa vaiksemad. Suurkõrv elab meil aastaringselt. Suvel moodustab ta väikseid poegimiskolooniaid, kes varjavad end päeval puuõõnsustes või vanade hoonete pööningul ja kuurides. Pärast päikeseloojangut lendavad nahkhiired toiduotsingule veekogude äärde, metsaserva, parki ja aeda. Saagijahil võivad nad lennata isegi 10–15 km kaugusele. Sügisel suunduvad suurkõrvad keldritesse, maa-alustesse koobastesse ja tunnelitesse talvituma.Talveuni kestab aprillikuuni.

„Magavat“ nahkhiirt ei tohi äratada, sest nii kulutab ta energiat, mis aitab tal kevadeni vastu pidada. Kõik nahkhiired on looduskaitse all. 

Teabeallikaid:

FB avalik grupp Nahkhiiresõbrad, MTÜ Suurkõrv.

Suurkõrv – http://bio.edu.ee/

Kuidas häälitseb nahkhiir, saab teada "Loodusheli" lehelt, kus need helid on inimkõrvale kuuldavaks teinud Lauri Lutsar.

Siil – Erinaceus europaeus

Harilik siil on putuktoiduliste seltsi kuuluv imetaja, kes on levinud üle kogu Eesti. Tema nägu ja alapool on ühtlaselt hallid, kuid silma ja koonu vahel on tumepruun pikitriip.Selgmised karvad on muundunud teravateks okasteks, mis kaitsevad kerra tõmbunud siili röövloomade (rebane, mäger, koerad) eest. Okkad ei aita aga põhivaenlase – kiirustava autojuhi – vastu. Siilid valivad elupaigaks metsad ning lopsaka taimestikuga pargidja aiad. Suvepäeva veedavad nad kerratõmbunult varjulises paigas ning elavnevad alles päikeseloojangu aegu, liikudes ringi väga lärmakalt, näiteks krabistades ja matsutades.

Siilid on kasulikud loomad. Igal öösel teevad nad oma territooriumil 1–3 km pikkuse toiduretke. Nende menüüs on nälkjad, teod, putukavalmikud ja -vastsed, väikesed konnad, maod, pisiimetajad ja marjad. Piima pakkumisest tuleks aga hoiduda – see rikub loomakesel seedimise! 

Oktoobrist aprillini viibivad siilid talveunes lehtedest ja rohust ehitatud talvepesas. Talvekorter võib asuda puuriidas, tihedas põõsas, mõne hoone, oksahunniku või kännu all. Siilisõbralikus aias leidubki selliseid lopsakaid nurgataguseid, kust siil leiab endale suve- või talvekorteri ning piisavalt söögipoolist. 

  • Friedebert Tuglase esimene kirjatöö oli „Siil“ (1901) – lugu kahe lapse sõprusest okaskeraga. 
  • Kuidas siil omale okkad sai? - Kalevipoja vammusest!

Teabeallikaid:

M. Masing. Siil tahab elada inimese lähedal. Loodusesõber nr 3, 2004.

M. Hiiemäe. Siililegi selge. Loodusesõber nr 3, 2004.

Siilid. Loodusaed, Kirikiri.

Orav – Sciurus vulgaris

Orav on suvel punakaspruuni ja talvel hallikaspruuni karvkattega näriline. Ta on levinud mitmesugustes metsatüüpides.

Orav on vastuoluline linnaloom. Sagedamini võib teda kohata suuremates parkides, kalmistutel ja okaspuurikastes elamurajoonides. Käbikuninga menüüsse kuuluvad kuuse- ja männiseemned, tammetõrud ja pähklid, marjad ja seened. Kohevasabalist tegelast on tore jälgida, kuid kevadel tühjendab ta oma territooriumi linnupesad ka munadest ja poegadest. 

Orav rajab oma kerakujulise pesa kõrgele puuvõrasse, õõnsusesse või suuremasse pesakasti. Ta ehitab selle okstest ning soojustab seest sambla ja rohuga. Pesi võib lähipiirkonnas olla ka mitu, et oleks, kuhu aeg-ajalt kirpude eest põgeneda. Talveks koguvad oravad talvevarusid, peites seemneid sambla sisse, puuõõnsustesse ja puukoore vahele. Kui sahver jääb tühjendamata, hakkavad varutud seemned idanema. Nii aitab orav külvata uusi puid ja põõsaid. 

Artur Adson on oma aia musträsta ja orava kohta kirjutanud nõnda:…pedäjä ossen musträstäs puhk pilli, / orrav juusk üle raa liivase.

Mutt – Talpa europaea

Tumeda karvakattega kuni 16 cm pikkune pisiimetaja mutt kuulub koos siilide ja karihiirtega samasse putuktoiduliste seltsi. Ta elutseb nii avamaastikul, lehtmetsades kui ka koduaedades. Põhiosa oma elust veedab mutt kuni 1 m sügavusel murukamara all. Ta on selleks hästi kohastunud. Esijäsemed on arenenud tugevateks „labidateks“, mille abil mutt kaevab mitme tuhande ruutmeetrini ulatuva urgude süsteemi. Kaevamisel tekkiva üleliigse mulla pressib ta maapinnale – need ongi mutimullahunnikud. 

Tema silmad on taandarenenud, kuid teised meeled – kompamine, haistmine ja kuulmine – on suurepärased. Mutt patrullib regulaarselt urgudes ja toitub sinna sattunud selgrootutest. Talvekskogub ta sügavamasse sahvrisse ka talvevarudeks vihmausse. Kevadel sünnib mutil 4–5 poega, kes lahkuvad pesakambrist suve keskel ja hakkavad endale uusi pesaterritooriume otsima. Mutt võib vajadusel ujuda ja maa peal ringi joosta – näiteks asustada jõetaguseid alasid või ületada sõiduteed. Maapinnal on ta kerge saak röövlindudele, rebastele ja kassidele. 

Muttide peletamiseks aiast on mutikäikudesse topitud harilikku rassi lehti ning istutatud aeda aedruuditaimi. Mutte on karusnaha tõttu ka arvukalt kütitud. Seni on muttide ja inimeste vastasseisus mutt peale jäänud.

Rebane – Vulpes vulpes

Rebane on ajalooliselt olnud metsaservade ja kultuurmaastike loom. Viimase poole sajandi jooksul on aga temast saanud ühtlasi üks tavalisemaid linnaloomi Euroopa linnades. Rebase edule on kaasa aidanud nii metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine kui ka hea kohanemisvõime linnaeluga.

Rebased elavad maa-alustes urgudes, mille nad kaevavad ise või kolivad hoopis üüriliseks mägralinnakusse. Linnas elavad nad sagedamini hoonete vundamendi all, kivi- ja pinnasehunnikutes, suurematel rohealadel ja lopsaka taimkattega mahajäetud kruntidel. Seal sünnib neile aprillis neli-viis rebasekutsikat, kes saavad iseseisvaks suve lõpus. Rebane liigub meelsamini ringi hämaras ja öösiti, mil ta võib teha kilomeetrite pikkusi retki.

Rebane on kõigesööja. Ta kütib enamasti hiiri ja linde, aga toitub vajadusel ka kahepaiksetest, roomajatest, putukatest, vihmaussidest ja raibetest. Aedadesse meelitavad teda puu- ja köögiviljad, koerakausi sisu ja kompostihunnikute jäätmed. Tee pealt söömata jäänud karihiire või muti mahamurdmise võib sageli panna just rebase arvele – talle on vastumeelt nende loomakeste muskusnäärmete hais.

* A. H. Tammsaare kurva lõpuga jutustus "Meie rebane" kõneleb rebasepojast, kellest saab väikese poisi sõber.