Põõsad

Harilik sirel – Syringa vulgaris

Trüki lehe allservast värvimiseks sireliõis!

Sgk: õlipuulised (Oleaceae)

Õlipuuliste sugukonnast pärit sirel, mille suurim levikuala on Ida-Aasias (Hiinas), jõudis Konstatinoopoli kaudu Euroopasse 1565. aastal. Saksa keisririigi saadiku toodud seeme läks Viinis kasvama ja hakkas õitsema 1589. aastal. Algul türgi leedri nime all levis sirel kiiresti teistesse Kesk- ja Lõuna-Euroopa linnadesse. Valget sirelit mainitakse esimest korda 1613, selle täidisõielist vormi kirjeldati 1823. 

Sireli nimi (Syrinx) tähendab ladina ja kreeka keeles toru- või vilepilli ja tuleb nümf Syrina nimest, kes Paani käest pääsemiseks muudeti õitsvaks sirelipõõsaks.

Eestis laialt levinud valge standardsordi ‘Madame Lemoine’ aretas Nancys prantslane Victor Lemoine koos pojaga (1890). Enamik nende aretatud sortidest on kõrgelt hinnatud ka täna. ‘Mme Lemoine’ on külmakindel sort, mis vajab päikselist kohta või poolvarju, talub kärpimist ja õitseb paremini viljakal mullal. Sirel sobib linnahaljastusse tolmu ja gaaside sidujana.

Sirelipuidust on tehtud puulõikeid ja mööblit; õitest lõhnaõli, lehtedest rohelist värvi, lehti ja õisi on kasutatud rahvameditsiinis. Sirel on ka hea meetaim.

Tavalise taluaiapõõsana märgib ta looduses kunagisi talukohti.Tema ainus Eesti sugulane on harilik saar.

Underi ja Adsoni aiast on siiani säilinud vana sirel: Ju sireli siniseid tähti / on anastand tuuled ja põrm, / kuid rooside kuumi lehti / võõral müüril veel silitab sõrm. (Underi luuletusest „Hüvastijätt“.) 

 

Teabeallikad:

  • V. Kalva, 1988. Sirelid. Tallinn: Valgus.
  • U. Laansoo, 2010. Sirelid ja iluõunapuud. Eesti Päevaleht, 8. juuni. 
  • U. Laansoo, 2008. Sirel – uimastav lõhnaga aiakaunitar. Eesti Päevaleht, 17. juuni.
  • E. Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus.
  • K. Roht, 2012. 90 tavalisemat võõrpuittaime. Tartu: Atlex.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, lk 611. 

Roos – Rosa sp.

Trüki lehe allservast värvimiseks roosiõis!

Sgk: roosõielised (Rosaceae).

Elo Tuglase suur lemmik oli roos, tema Nõmme aias kasvas sadakond roosipõõsast. 

Roosid on aretatud kibuvitsast, umbes 100 liigiga perekonnast, mis on levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Rooside kasvatamist kultuurtaimena alustati 4000 aasta eest Muinas-Pärsia-Iraani ja Hiina-India piirkonnas, sealt levis roos Muinas-Kreekasse ja Rooma. Klassikaliste rosaariumite ajalugu algab Prantsusmaalt keisrinna Joséphine Château de Malmaisoni roosiaiast.

Igavese armastuse sümbol ja paljude riikide rahvuslill eelistab tuulte eest kaitstud valgusrikast kasvukohta ja viljakat mulda ega talu kestvat liigniiskust. Avamaaroosid kaetakse talveks. Talve- ja külmakindlus sõltub sordist, eelistada tuleks kohapeal aretatud külmakindlaid sorte. Roos on söödav: roosi kroonlehtedest võib keeta roosimoosi või teha roositorti. Tallinna kloostriaedades kasvatati 13. sajandil kultuurroosi kui ravimtaime, millest tehti raviotstarbelist roosiveini, roosivett ja roosisiirupit.15. sajandil olid Tallinnas ja Riias ka iluks peetavad roosiaiad, mida peetakse hilisema linnapargi eelkäijaks. Tallinna roosiaia Suure Rannavärava ees rajasid Suurgildi kaupmehed. See hävis 1577. aastal Liivi sõjas. Roosid olid tähtsal kohal ka Eesti mõisate iluaedades, mida hakati ulatuslikult rajama 18. sajandi keskpaiku.

Eestlaste ajaloolised roosid on olnud harilik ja metskibuvits, randadel vohav kurdlehine kibuvits ehk kartuliroos. Meie esimene lõhnaroos oli näärlehise kibuvitsa täidisvorm, nn jaanipäevaroos.Kaasaegne euroopalik roosikultuur hakkas Eestis arenema 1930. aastatel nii Toila-Oru kui ka Kadrioru roosiaedade eeskujul.

Puhkevad roosid, 2017

Roosi kroonlehtedest saab roosiõli. Damaskuse ehk kazanlõki roosi kroonlehtedest toodetakse eeterlikku õli, mis on üks kallimaid ja samas laialdaselt tarvitatavaid taimseid lõhnaaineid. Bulgaaria rooside org on maailma suurim roosiõli tootja.     

1968. aastal aretas Johan Eichfeld roosi nimega ‘Friedebert Tuglas´. Eichfeld (1893–1989) oli ENSV Teaduste Akadeemia president, kes aretas 13 roosisorti, millest tuntuimad on `Mõrsjaroos´, ‘Lumivalgeke´ ja `Kevad´. Friedebert Tuglase nimeline roos saadi ‘Kordes Sondermedungi´ ja ‘Baccara´ hübriidina. Selle sordi õied on suured (läbimõõt 10 cm) ja geraaniumpunased, õisikus 3–5 õit. Lehed on tumerohelised ja läikivad, roos sobib lõike- ja peenraroosiks. 2014. aasta seisuga on selle sordi kasvukoht Eestis teadmata. 

2007. aastal aretas Mart Ojasalu veripunase õiega roosi ‘Marie Under´. See on ristandhübriid – emasordiks on ‘Lac Majeau’ ja isasordiks ‘Kronborg’. Õied on keskmise suurusega (6–8 cm läbimõõt), õie südamikus esineb peeneid valgeid kiirekesi. Roos õitseb rikkalikult, kahes laines. Lehed on valdavalt viieosalised, tumerohelised ja poolmatid, põõsas on kuni 1 m kõrgune. ‘Marie Under’ kasvab Tallinna Botaanikaaias ja Tartu Ülikooli Botaanikaaias, Kassari kabeliaias, kuhu on maetud Marie Underi vanemad, ning Nõmmel, luuletaja endise kodu aias.

2013. aastast on tänu Mart Ojasalu tööle olemas ka floribund ‘Väike Illimar’. 

Õide on puhkenud roos `Väike Illimar´

Tema aretatud on ka roosade õitega kaunitar ‘Ilon Wikland’. 

Teisi tuntud roosiaretajaid: Johann Liiveti (1898–1983) tuntuim sort on ‘Punamütsike’, mida teatakse ka ‘Liiveti Punase’ nime all. 1931. aastal rajas Liivet Vasalemma roosikasvatuse. Aleksander Niine (1910–1975) elutöö on Tallinna Botaanikaaed ja selle rosaarium. Ferdinand Laseri (1912–1977) panus on üle 40 roosiaretise. Vello Veski (1912–1977) tuntuimad sordi on ‘Koit’, ‘Tiiu’ ning ‘Tibiroos’. Uno Kivistik alustas roosiaretusega 1968. aastal. Sordiregistris on 15 Uno ja Aili Kivistiku aretatud sorti, nt ‘Kirilind’, ‘Põhjavalgus’ jmt.  

Roosidest kõnelevat muuseumi raamatu- ja kunstikogus: "Roosikasvatus", "Neiuke läks roosiaeda", "Roosid", "Vaas roosidega", "Roosid õitsevad punaselt", "Nisu ja roosid", "Rroosi selaviste", "Roosid" (Marie Underile 90. sünnipäevaks Madis Oviirilt), "Roosipuumööbel", "Wagga Jenowewa ajalik elloaeg. Kannatlikko Helena luggu. Wagga neitsit Mai Roos. Romaan ja Dudora", "Ööbik ja roos", "Kõigile õitsevad aedades roosid...", "Roosikrants", "Suitsuangerjad ja kastemärjad roosid", "Roosid aias ja kasvuhoones".                     

Teabeallikad:

  • Eesti võõrliikide andmebaas;
  • L. Eermann, 2009. Marie Under sai nimelise roosi. Eesti Ekspress, 20. september.
  • U. Laansoo, T. Puusepp, K. Kaur, 2009. Maagilised taimed ja taimemaagia. Legendid, faktid ja uskumused. Tallinn: Menu.
  • E. Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus.
  • J. Nuust, 1990. Roosid aias ja kasvuhoones. Tallinn: Valgus.
  • M. Ojasalu, 2007. Roosiaed. Maalehe Raamat.
  • V. Veski, 1972. Roosid. Tallinn: Valgus.
  • A. Viires, 2000. Puud ja inimesed. Tartu: Ilmamaa.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. 
  • Vaata roose Koigi mõisa aias!

Toompihlakas – Amelanchier sp

Sgk: roosõielised (Rosaceae)  

Kõige sagedamini kasvatatakse Eestis tähk-toompihlakat (A. spicata), rahvasuus punast toomingat või Poola kirssi. Nimi „toompihlakas“ võeti kasutusele „Kodumaa taimede“ II väljaandes (1928) soome tuomipihlaja eeskujul.

Peaaegu kõik toompihlakate liigid on levinud Põhja-Ameerikas, ainult üks liik Euroopas (euroopa toompihlakas) ja üks Ida-Aasias (aasia toompihlakas). Tähk-toompihlakas on pärit Põhja-Ameerika idaosast. Kiirekasvuline, vähenõudlik ja külmakindel, kasvab 4–8 m kõrguseks püstjaks põõsaks. Õitseb aprillis–mais, toomingaga samal ajal. Punakas kuni sinakasmust meemaitsega õunvili (läbimõõt kuni 1 cm) sisaldab suhkruid ja vitamiine ja valmib juunist augustini. Levib lindlevi ehk ornitohooria abil. Paljuneb ka võrsikute, juurevõsude ja juurelõikudega. Põõsad on hekitaimena dekoratiivsed nii õitsemise kui ka sügisel lehtede värvumise ajal.

Esimest korda Eesti looduses 1934. aastal kanda kinnitanud tähk-toompihlakas on tänaseks Lõuna-Eestis laialdaselt naturaliseerinud, kasvades raiesmikel.

Harilik näsiniin ‒ Daphne mezereum

Sgk: näsiniinelised (Thymelaeceae

Daphne oli kreeka mütoloogias nümf, kes muutus loorberipuuks. Pärsiakeelne sõna mezerum algupärase tähendusega `tapma´ viitab taime mürgisusele. Näsiniin kasvab Euroopast Aasiani. Näsiniine oksad ja koor on sitked nagu pärnal, palja käega neid ei murra, aga hammast ei tasu appi võtta. Hõredaoksine põõsas segametsade alusrindes on üle kogu Eesti hajusa levikuga, eelistades lubjarikkamaid ja ka soostunud kasvukohti.

Näsiniin õpperajal. Foto: Vallo Kepp

Näsiniin on olnud varem looduskaitse all. 

Näsiniin õitseb märtsis-aprillis enne teiste puude lehtimist, soojal talvel varemgi.

Näsiniin märtsis

Roosad kuni lillad õied meenutavad sireliõisi. Olemas on ka valgeõieline sort `Alba´. Punased marjataolised luuviljad valmivad juulis-augustis. Seemneid levitavad linnud, kellele ei ole marjad mürgised. 

Ettevaatust: näsiniin on kõige mürgisem looduslik põõsas Eestis! Kokkupuutel võivad kätele tekkida villid. Õitsvaid oksi ei maksa tuppa tuua, erituvad mürgised lõhnained võivad tekitada peavalu. 

Näsiniine toonud Tuglaste aeda Jaan Eilart. Foto: Vallo Kepp

Teabeallikad:

  • E. Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus.
  • U. Roht, 2011. 90 kodumaist puittaime. Tallinn: Huma.
  • H. Relve, 2001. Näsiniin. Eesti loodus. Kodumaa looduse teejuht. Tallinn: Varrak.
  • H. Relve, 1996. Söögimarjad. Mürgimarjad. Tallinn: Valgus.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.

Näsiniine inimesele mürgised marjad maitsevad lindudele.

Näsiniine marjad

Taraenelas – Spiraea chamaedryfolia

Sgk: roosõielised (Rosaceae

Enelate 90 liiki, mis kasvavad Euroopas, Aasias ning Ameerikas, on masshaljastuse jaoks üheks parimaks põõsaliigiks. Taraenelas kasvab looduslikult Siberis, Kirde- Hiinas, Jaapanis, Mongoolias, ka Alpides ja Karpaatides. Haljastuses hinnati teda juba enne 18. sajandit. Eestis kasvatatakse üle 25 liigi, esimene märge taraenelast pärineb siin 1805. aastast.

Külma- ja põuakindel, kuni 2,5 m tugevate püstiste okstega põõsas eelistab valgusrohket kasvukohta. Taim talub hästi kärpimist ja saastunud õhku. Valged, eelmise aasta kasvudel rohkeõielistes sarikates õied õitsevad mais-juunis umbes kuu aega, meeproduktiivsus on kuni 30 kg/ha. 

Hoiatus: taraenelas on parkides sageli metsistunud ning taim on kantud musta nimekirja kui potentsiaalselt ohtlik naturaliseeruja!

Teabeallikad:

Läiklehine mahoonia – Mahonia aquifolium

Sgk: kukerpuulised (Berberidaceae

Mahoonia pärineb Põhja-Ameerikast, kus kasvab alusmetsas parasniisketel kasvukohtadel, mäestikes kuni 2000 m kõrgusel. Euroopasse toodi taim 1823. aastal ning on nüüd levinud üle Euroopa, Eestis alates 1883. aastast.

Läiklehisest mahooniast on aretatud viis sorti, mis erinevad üksteisest kõrguse, õite värvi, lehtede talvevärvi jms poolest. Perekonna nimi Mahoniaon antud iiri päritolu ameerika aedniku ja botaaniku Bernard McMahoni (1775–1816) järgi. Aquifolium tähendab ladina keeles okkalist lehte. Roomav mahoonia on madalam, väiksemate ja jäävalt roheliste lehtedega. 

Tihedalt haraline igahaljas põõsas igatseb talveks katmist, kuna kardab kevadpäikest, on aga küllaltki külmakindel ning talub kärpimist. Poolvarjutaimena ei talu tuult ega vanas eas ümberistutamist, ent  õitseb päiksepaistelisel kasvukohal paremini. Õitsema ja viljuma hakkab 3–4 aastaselt. Nahkjad ogaliste servadega tumerohelised liitlehed on noorelt punased, sügisel punakaspruunid. Kollased õiekobarad puhkevad mais, sinakasmustad söödavad marjad valmivad septembris. Need on hapud ja värvirikkad. Mahoonia on hea meetaim, seda on kasutatud ka ravimtaimena. 

Paljudes Euroopa paikkondades kasvab mahoonia metsistunult looduses. Meil oleks mahoonial suurem tõenäosus metsistuda merelise kliimaga rannikualadel. 

Teabeallikad: