Putukad

Kimalased – Bombus sp

Rahvasuus ka mets- ja maamesilastena tuntud kimalased on meemesilasest suuremad, ümaramad, kirevamad ja karvasemad. Kimalaste määramisel tuleb jälgida eri värvi triipude asetust kehal. Eestis võib kohata 30 liiki, neist arvukamad on maa-, kivi- ja põldkimalane.

Kimalased elavad 30–150-pealise kolooniana. Pere elutsükkel on üheaastane. Igal kevadel rajab möödunud suvel sündinud noor emakimalane uue pere. Pesaks sobib asustamata hiire- ja mutikäik, tühimik vundamendis või kompostihunnikus, puuõõnsus, pööning, seinavahe võipesakast. Enamiku kimalaseperest moodustavad töökimalased, kes koguvad nektarit ja õietolmu ning toidavad kimalasevastseid. Uued ema- ja isakimalased väljuvad kärgedest suve teises pooles. Talve tulekuga hukkub kogu koloonia, välja arvatud noored, viljastatud emakimalased.

Kimalased on väga olulised aia- ja põllukultuuride ning looduslike taimeliikide tolmeldajad, kes suudavad ringi lennata ka jahedate ilmadega. Sõbralikke karvaseid kimalasi ohustab intensiivpõllumajandus, taimekaitsevahendid ning elupaikade ja meetaimede kadumine. Nende aitamiseks saab oma aia muuta kimalasesõbralikuks. Selleks peab aias jätkuma õietolmu- ja nektaririkkaid õisi aprillist oktoobrini: viljapuudest ja marjapõõsastest ürdi- (pune, lavendel) ja ilutaimedeni (nt robiinia, siilikübar). 

* Marie Under on kirjutanud:

Nii tiined ristikheina lõhnavood

kui nõiakatlad kupatavad sood

pääd uimastavat vänget vürtsiviina,

 

ning mesilase tillukene tiib

kõik lõhna kuldsel kujul koju viib,

ei tundes tuska, väsimusepiina.

Liblikapeenar

Eestis on hinnanguliselt üle 2400 liblikaliigi, neist päevaliblikad on koerlibliklased, sinilibliklased,punnpealased, põualibliklased, ratsurlibliklased ning nurmenukulibliklased. Liblikad saab oma aeda meelitada ühe nektaririkaste taimedega peenra abil, ent neile on oluline ka maastiku vaheldusrikkus ja selle mosaiiksus. Nad vajavad toitumispaiku, sobivaid toidutaimi röövikutele, tuulevaikseid ja päikeselisi paiku keha soojendamiseks. Kõigusoojastena päevaliblikad alla 11–12°C lennata ei suuda. Liiga soe ilm ei ole ka hea, kuumastressis liblikad otsivad siis varju. Lendamiseks peab lennulihaste temperatuur olema vahemikus 30–39°C ja nii tuleb enne lendamist ennast päikese käes soojendada. 

Liblikatele sobivad lõhnavate õitega taimed: näiteks Davidi budleia (Buddleja davidii, ingl butterflybush), aedmonarda (Monarda didyma), päevakübar (Rudbeckia sp) ja siilikübar (Echinacea purpurea), heliotroop (Heliotropium arborescens), Argentiina raudürt (Verbena bonariensis), tähtpea (Scabiosa sp.), liastris (Liastris sp.), mesiohakas (Echiopsis sp.). Liblikatele meeldivad ka saia- ja päevalilled, moonid, kosmosed, floksid, kukeharjad ning tuntud maitsetaimed: lavendel, salvei, hiidiisop ja pune, lisaks erinevad laugud (Allium sp.) ning sarikalised (Apiaceae). Kuuri taga võiks liblikaröövikutele kasvada üks rammus nõges. 

Monardad nagu aeda laskunud koolibrid Tallinnas Lille tänaval

Teabeallikad:

  • M. Hiiemäe, 2013. Ended ja ennustamised Eesti rahvausundis. Tallinn: Pegasus. 
  • U. Tartes ja J. Põder, 2008. Legendiloomad. Pisikesed loomad maailma kultuuriloos. Tallinn: Varrak.
  • Tistou päevaraamat.
  • V. Veski, 2011. Liblikad, mesilased, linnud ja konnad aias. Aialeht.
  • E. Õunap ja U. Tartes, 2014. Eesti päevaliblikad. Roheline Eesti. Tallinn: Varrak.  
  •