Puud

Roomav kuusk – Picea abies 'Repens’

Hõimkond – paljasseemnetaimed (Gymnospermae)

Sgk: männilised (Pinaceae

Ladinakeelne nimi picea tuleneb sõnast pix (‘tõrv’). Antiikajal seostati sõnaga picea hoopis mändi või okaspuid üldiselt. Männiliste sugukond on suurim ja tähtsaim okaspuude sugukond; liikide arv perekonnas kuusk on 40 ringis.

Hariliku kuuse teisend roomav kuusk on aeglasekasvulise võravormiga madal põõsas, kõrgus alla 0,5 m.

Meie pärismaine okaspuu harilik kuusk on levinud Euraasia mandril põhjapolaarjoonest Balkanimaadeni. Eristatakse üle 130 erineva teisendi ja vormi – võra kuju, okste hargnemiseeripära, okaste, õite ja käbide värvuse, koore, käbi seemnesoomuse kuju jne järgi. Tuntud vormid on ka vitskuusk, ussikuusk, lühterkuusk ja leinakuusk. Eesti metsadest on 16,9% kuusikud.

Kõrgeim harilik kuusk kasvab Euroopas Sudeedi mägedes: 64,7 m. Eesti jämedaim, Punde puntrakuusk ehk Väikuni viieharuline kuusk, kasvab Võrumaal Urvaste vallas. Eestis elab kuusk tavaliselt kuni 200 aastaseks, mujal 500–1000 aastat. Kuusk õitseb mais, on tuultolmleja, vili on käbi. Käbid on 8–12 cm pikad, punased või rohelised, okkad 1,5–2,5 cm pikad, ja asuvad oksakesel ühekaupa.

Selle õpperaja valmimise ajal 2015. aasta kevadel oli Eesti rekordpuuks 44,1 m kõrge kuusk Järvseljal. 2015. aasta detsembriks oli aga avastatud uued hiiglased Ootsipalu orust Veriora vallast Põlvamaalt: 48,6 m kõrgune kuusk ja sajakonna meetri kaugusel 46,6 m kõrgune mänd.

Viljad valmivad oktoobri lõpus, head käbiaastad on 5–6 aasta tagant.

Kuuske kasutatakse rahvameditsiinist tarbepuiduni, ka kokanduses; kuusk on uusehitise sarikapuu, temast tehakse nii häll kui sark. Kuusk on ka valguse puu, mis on kuulunud talviste pööripäevade juurde. Esimene jõulupuu ehitis Strasbourg’i katedraali 1539. aastal. Tubase jõulupuuna hakkas kuusk levima 19. sajandil, Eestis toodi ta tuppa u. 1860.

Kuusk on Siberi ja Altai põlisasukate maailmapuu, mis küündib maa nabast kõrgeimate taevasfäärideni ja ühendab maailmaruumi kolm kihti: vaimude maailma, maapealse tasandi ja allilma. Rahvapärased nimed: kuusk, kuus, kuusepuu, jõulupuu, nõglapuu; ka loid puu ja emakuusk.

Teabeallikad:

  • Mets.
  • Uued Eesti rekordpuud avastati Põlvamaalt.
  • F. Hageneder, 2006. Puud on tarkusekandjad. Tallinn: Sinisukk.
  • S. Ivtšenko, 1969. Kiinapuu mõistatused. Jutustusi puudest. Tallinn: Valgus.
  • O. Johnson ja D. More, 2004. Euroopa puud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  • E: Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus.
  • E: Laas, 2004. Oksapuud. Tartu: Atlex.
  • Loodi rekordlehis võidutses vaid mõne nädala. Sakala, 30. august 2007.
  • A. Marvet, 2011. Aasta puud 1. Looduse raamatukogu. MTÜ Loodusajakiri.
  • H. Relve, 1981. Vahtral on sügisel sünnipäev. Tallinn: Valgus.
  • H. Relve, 2008. Võrumaa, põlispuude kuningriik. Eesti Loodus nr 6.
  • H. Relve, 1998. Puude juurde. Puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses. Tartu: Eesti Loodusfoto.
  • K. Roht, 2011. 90 kodumaist puittaime. Huma.
  • S. Slipher, 2007. Korja loodusest söödavaid taimi. Tallinn: Varrak.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.
  • W: Weustenfeld, 1998. Puud ja põõsad – müüdid, kultus, ravijõud. Tallinn: Maalehe Raamat. 

Roomav kuusk. Foto: Vallo Kepp

Harilik jugapuu – Taxus baccata

Trüki lehe allservast värvimiseks jugapuuoks!

Sgk: jugapuulised (Taxaceae)

Jugapuu on kuuse, männi ja kadaka kõrval Eesti pärismaine okaspuu – „elav dinosaurus“, üks vanimaid okaspuid, mis eristus liigina kriidiajastu lõpul u. 65 miljonit aastat tagasi.

Levinud on jugapuu Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Eestis on ta oma levila kirdepiiril ning looduses kohatav eelkõige merelise pehme kliimaga Lääne- ja Loode-Eestis – eriti Saaremaal Tagamõisa poolsaarel, kus kasvab ka Eesti rekordpuu. Maailma suurim jugapuu kasvab Briti saarestikus. 

Jugapuu võib elada mitu tuhat aastat. Õitseb aprillis-mais, ühe seemnega otsast avatud marikäbi valmib sügisel. Noorelt on ta aeglase kasvuga, armastab varju, lagedal ohustab teda kevadine ere päike ja külm, ent puu talub hästi linnaolusid ja kärpimist. Eestis kasvab ka läänejugapuu (T. brevifolia), kanada jugapuu (T. canadensis) ning idajugapuu (T. cuspidata). 

Sitkest vaiguta lõheroosast puidust on valmistatud vankriratta kodaraid, vibusid, ülekandehambaid vesiveski ratastele, reha- ja äkkepulki, mööblit. Jäämees Ötzil ja Robin Hoodil olid jugapuust vibud.

Jugapuu altpoolt heledamad okkad on 2–3,5 cm pikad, tumerohelised ja läikivad. Ettevaatust: jugapuu on väga mürgine! Ainuke mürgivaba osa on oranžpunane seemnerüü, kuid targem on siiski seda mitte suhu panna, sest väiksemgi eksimus võib inimesele ja koduloomale maksta elu. Metsloomad on mürgile immuunsed. Seemneid mittepurustavatele lindudele (rästad) on marikäbi ohutu, teistele surmav. 

Teabeallikad:

  • A. Marvet, 2012. Aastapuud 2. Looduse raamatukogu.
  • E. Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus.
  • E. Laas, 2004. Okaspuud. Tartu: Atlex.
  • Taimed, keda te ei taha. Aialeht.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. 

Harilik ebatsuuga ‒ Pseudotsuga menziesii

Sgk: männilised (Pinaceae

Ebatsuuga on männiliste sugukonna kõrgeim (kuni 128 m) ja jämedaim liik. Euroopa kõrgeim puu kasvab Šotimaal (64 m). Põhja-Ameerika lääneosast pärit puu toodi Euroopasse 1827. Kodumaal kuni 1400 aastat elav ebatsuuga, muuseas populaarne jõulupuu, on majanduslikult üks tähtsamaid puiduandjaid maailmas.

Sangaste krahv Friedrich Berg katsetas 20. sajandi algul eri päritolu seemnete kasvatamist, olles esimene ebatsuuga Pseudotsuga menziesii katsekultuuride rajaja. Sangaste metsapargis säilinud üksikud puud on suurimad Eestis (42,5 m). Kolmest teisendist (sinihall, roheline või hall) sobib meie oludesse kõige paremini hall ebatsuuga (P. menziesii var. caesia). 

Määramisabi: omapärase väljanägemisega käbide tekke kohta räägib indiaani legend, et hiired ronisid metsatulekahju eest ebatsuuga käbisoomuste vahele pakku. Väljaulatuvates käbisoomustes nähakse hiirte tagajalgu ning nende keskel pika teravikuna hiire saba.  

Teabeallikad:

  • E. Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus.
  • E. Laas, 2004. Okaspuud.
  • K. Roht, 2012. 90 tavalisemat võõrpuittaime. Tartu: Atlex.

Harilik mänd – Pinus sylvestris

Sgk: männilised (Pinaceae

Meie pärismaine okaspuu „metsamänd“ Pinus sylvestris var. septentrionalis on Euroopa kõige parem hariliku männi teisend. Eestis kasvab teisenditest veel rabamänd, nn rannamänd, riiamänd ja umbes 20 introdutseeritud männiliiki. 32,2% Eesti metsadest on männikud.

Kasv: 45–40 m, lõpetab kasvamise 100–120 aastaselt, vanus kuni 500/800 a. Rekordpuud: maailma vanim puu kasvas Soomes (1029 a.), Eesti vanim on puu Pedassaare rannas Lääne-Virumaal (470 a.). Meie kõrgeimaid puid kasvab Järvseljal (43,3 m), rekordpuu aga Põlvamaal: 2015. aasta detsembris avastati puuhiiglased Ootsipalu orust Veriora vallast Põlvamaalt: 46,6 m kõrgune mänd ja 48,6 m kõrgune kuusk. 

Nüüd on selgunud, et sealne 46,6 m kõrgune harilik mänd (Pinus sylvestris) on maailma kõrgeim selle liigi esindaja.

Jämedaimad (S=ca 450 cm) on Puurmanni mänd Jõgevamaa Jürikülas ja Kõrgepalu mänd Võrumaal Varstu vallas. 

Männitõrv oli 17. sajandil Põhjamaade tähtsaim ekspordiartikkel. Enne petrooliumlampi oli männipiirg talumehe valgusallikas, 1930. aastatel aga Eestis hinnatud katusematerjal.

Männikud on eelistatud asupaigad sanatooriumitele ja puhkekodudele ning luiteliivade ankurdajad. 

Määramisabi: okkad on männil oksal kahekaupa kimbus ja 4–7 cm, noortel puudel isegi kuni 10 cm pikad. Nõrgalt keerdunud okkad püsivad puul 3–4 aastat. Kestendav, oranžikaspruun koor muutub vanemal puul hallikaspruuniks ja  lõheliseks korbaks. Korp hakkab männil tekkima umbes saja-aastaselt. Väga vanadel puudel on jälle sile krokodillikorp. Käbid saavutavad täissuuruse (3–7 cm) teise aasta sügiseks, muutudes selle ajaga rohelisest pruuniks ja on valminult pruunid ja läikivad, varisenult aga hallid ja läiketa. Mänd hakkab vilja kandma üksikult kasvades 10–15-aastaselt, puistus 25–35-aastaselt, ja paljuneb looduses vaid seemnetega, mis valmivad meil novembri keskpaigas. Nende varisemine algab märtsis, põhiaeg on aprillis-mais. Käbides peituvaidlendtiivaga seemned levitab tuul. 

Läänemere merevaiguranniku helmed on pärit männipuudest.

Õige puu tundis vanasti ära sellest, et männi juurel pidi olema sipelgapesa ja ladvas linnupesa. Suursuguste puude kaitseks kehtestati piiranguid, nt 1297 keelas Taani kuningas Erik Menved saartel Tallinna lähedal metsaraiumise.

Mänd on 1938. aastast alates Nõmme linna vapipuu: vapil sümboliseerivad noore männi ladvad igavikku ja püsivust. Kilbipinna kuldkollane viitab liivale ning Nõmme kuldsele õhule ja päikesele, rohelineaedlinna metsahaljusele.

Männi kaitsemaagiat tähistab Lääne-Eesti ja saarte rahvarõivaste oktogramm (kaheksaharuline täht) ehk pügalrist. 

Teabeallikad:

  • Mets.
  • Uued Eesti rekordpuud avastati Põlvamaalt.
  • The tallest trees worldwide
  • F. Hageneder, 2006. Puud on tarkusekandjad. Looduslugu. Folkloor. Sümboolika. Tervendamine. Tallinn: Sinisukk.
  • S. Ivtšenko, 1969. Kiinapuu mõistatused. Jutustusi puudest. Tallinn: Valgus.
  • O. Johnson  ja D. More, 2004. Euroopa puud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
  • U. Kokassaar, 2001. Männivaik on keemia-varaait. Eesti Loodus nr 6.
  • E. Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus.
  • E. Laas, 2004. Oksapuud. Tartu: Atlex.
  • A. Marvet, 2011. Aasta puud 1. Looduse raamatukogu. MTÜ Loodusajakiri.
  • H. Relve, 1981. Vahtral on sügisel sünnipäev. Tallinn: Valgus.
  • H. Relve, 1998. Puude juurde. Puud ja põõsad looduses, pärimustes ja nüüdses kasutuses. Tartu: Eesti Loodusfoto.
  • H. Relve, 2001. Eesti jämedaimad, kõrgeimad ja vanimad männid. Eesti Loodus nr 12.
  • K. Roht, 2011. 90 kodumaist puittaime. Huma.
  • Ü. Tamm, 2001. Mänd vastupidavuse sümbol. Eesti Loodus nr 1.
  • Vilbaste, G. 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. 
  • Vaata: Nõmme Heakorra Selts 

Harilik robiinia – Robinia pseudoacacia

Sgk: liblikõielised (Fabaceae

Pärit on robiinia Põhja- ja Kesk-Ameerikast, ühest sugukonnast akaatsiaga. Teaduslik nimi seostub arvatavasti prantsuse kuningate aedniku Jean Robini (1550–1629) või tema poja Vespasianiga, kellele on omistatud taime Ameerikast Euroopasse toomise au. Eestis alates 1805. 

Robiinia on lühiealine, noorena kiirekasvuline, kodumaal kuni 25 m kõrgune puu; Eesti suurimad robiiniad (üle 20 m) kasvavad Hirvepargis.

Taim talub hästi kärpimist ja sobib linnahaljastusse. Kohati on ta veidi külmahell ning oksad murduvad tugeva tuulega. Juurestik on põua- ja tormikindel. Robiinia ei talu niisket ja rasket mulda ega ümberistutamist. Ohtraid juurevõsusid, mis ilmuvad emapuust kaugemal maapinnale, saab tõrjuda niitmisega.

Paaritusulgjad lehed meenutavad saart. Puu lehtib hilja ja heidab lehed varasügisel. Robiinia õitseb juunis, on olemas ka roosade ja punase õitega liike. Lopsakad lõhnavad õied annavad palju mett (nn akaatsiamesi). Vili on kaun (10 cm), milleson 4–10 seemet. 

Robiinia erakordselt tugev puit on võrdväärne tammega.

Robiiniat istutatakse teeäärsetesse kaitseistandustesse ja näiteks erosioonitõkkena (Lätis Kura poolsaarel), mulla kinnistajana, mullaviljakuse parandajana (mügarbakterid seovad õhulämmastikku). Mõnes piirkonnas on robiinia invasiivne liik.

Ettevaatust: kõik taimeosad on inimesele mürgised! 

Teabeallikad:

  • Harilik robiinia. Eesti võõrliikide andmebaas.
  • Harilik robiinia. Mesindus.ee.
  • O. Johnson & D. More, 2005. Euroopa puud. Tallinn:  Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  • A. Kaur, 2012. Elegantne valeakaatsia. Aialeht. Maaleht. 22. 08.
  • E. Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus.
  • K. Roht, 2012. 90 tavalisemat võõrpuittaime. Tartu: Atlex.
  • R. Sander, 2010. Imeline õitseja robiinia. Targu talita. 12.11