Rohttaimed

Harilik jänesekapsas – Oxalis acetosella

Sgk: jänesekapsalised (Oxalidaceae

Ladina keeles ‘hapu ristik’: kasvab peaaegu kogu Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Väike-, Ida- ja Kagu-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis leidub looduslikult üks jänesekapsa liik.

Hapuks teeb jänesekapsa kaaliumoksalaat ehk oblikhappe (oksaalhappe) sool. Talvehaljas, tüüpiline laanemetsa taim, armastab niisket, viljakat ja varjulist kasvukohta. Kolmetiste hõredate valgete karvadega liitlehtede alusel on liigesrakud, mis võimaldavad temperatuuri, niiskuse ja valguse muutudes lehekestel auramise kahandamiseks vajadusel lõtvuda. Sooja ilmaga lõtvuvad lehed ka puudutuse peale: nõnda on jänesekapsast kutsutud meie metsade mimoosiks. 

Jänesekapsas õitseb mais-juunis. Valged pikaraolised õied sulguvad öösel ja vilu ilmaga. Huvitav fakt: tegelikult õitseb jänesekapsas hilissügiseni, kuid hilisemad õied jäävad lehtede alla, kohati isegi sambla sisse, ega avane, kuigi seemned valmivad. Kuprast paiskuvad seemned kuni 2 m kaugusele, taim kasutab lisaks sipelgalevi (mürmekohooria) abi. Paljundada võib ka risoomiga.

Söödav, C-vitamiini rikas. Ettevaatust: suurel hulgal tarvitatuna kahjulik (oblikhape!). Jänesekapsa liigset happesust neutraliseerib piim. Vanasti kasutati limonaadide hapestamiseks ja piima kalgendamiseks.

Jänesekapsast on ka punaste lehtedega (O. corniculata var. atropurpurea). 

Jänesekapsa tekke kohta on üks Läti muinasjutt. Varemalt, kui jänesekapsast veel polnud, sõi pikk-kõrv ristikheinalehti ja lepakoort. Leidnud siis talumehe aia äsjaistutatud kapsastega ning maiustanud seal hoolega. Talumehe öelnud talle, et nii jääb talvel hea roog hapendatud kapsaste näol ära. Pikk-kõrv lubanud aia rahule jätta ja tulnud siis talvel hüva rooga maitsma, mis maitses vägagi. Tahtnud endalegi kapsa seemet saada. Seemet saavat aga Riiast, ja kuna sõiduraha ei olnud, siis pidi pikk-kõrv piletita sõitma. Paraku olnud kapsaseeme juba otsas. Hapukapsa seemne küsimise peale lootnud kaupmees ostjale vingerpussi mängida ja väitnud seemnesegu riismed olevat just hapukapsa oma, mille annab tasuta ära. Tõusnud kapsataimed olnud hapuka maitsega ja jänes kutsus kõiki hapusid kapsaid sööma. Sellest ajast peale kutsutakse hapusid taimekesi hapukapsasteks ja ilma piletita sõitjaid jänesteks (Sakse 1989). 

Teabeallikad:

  • Jänesekapsas.
  • U. Kokassaar, 2006. Jänesekapsas põske, mis edasi? Eesti Loodus nr 4.
  • M. Laane, 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak.
  • V. Masing, 1999.100 tavalisemat taime. Raamat õitsevate rohttaimede äratundmiseks ja meeldejätmiseks. Tallinn: Koolibri.
  • A: Sakse, 1989. Lillemuinasjutud. Tallinn: Eesti Raamat.
  • H. Sõrm, 2000. Jänesekapsas – hapuoblika lellepoeg. Terviseleht.
  • T. Niiber, 2010. Püsililled roaks ja rõõmuks. Maalehe Raamat. 
  • M. Leht (toim.), 2007. Eesti taimede määraja. EMÜ. Eesti Loodusfoto, Tartu. 2. trükk.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. 

Jänesekapsa ja roomava kuuse habrasroheline sümbioos. Foto: Vallo Kepp

 

Valge diktamnus – Dictamnus albus

Sgk ruudilised (Rutaceae

Rahvapärane nimi Moosese põõsas tuleneb piiblilegendist („põlev põõsas“). Tuulevaikse päikesepaistelise ilmaga eritab taim ohtralt eeterlikke õlisid, mis võivad kuumuses süttida [vaata siia]. Diktamnus kasvab Kesk-Euroopast Hiinani ja on kultuurtaimena tuntud juba väga ammusest ajast, Eestiski juba 19. sajandist. 60–90 cm kõrgune pikaealine püsik võib elada isegi 50-aastaseks. Taim ei karda külma, ent ei talu sügava juurestiku tõttu tihedat ümberistutamist. Peenar võiks olla päiksepaistelises kohas või poolvarjus, varjus taim ei õitse. Eelistab kuiva, huumuse- ja lubjarikast (kerget)mulda. 

Diktamnuse sulgjad lehed meenutavad veidi saarelehti. Valged, roosad või lillakaspunased õied puhkevad juunis-juulis kuuks ajaks. Õied lõhnavad sidruni- ja kaneeli järgi. 

Ettevaatust: taim on mürgine! Naha kokkupuudel taimega võib tekkida villiline põletus nagu karuputkede puhul. Pikaajaline viibimine taime läheduses võib põhjustada peavalu.

Vaatamata mürgisusele meeldib diktamnus tigudele ja nälkjatele. 

Teabeallikad:

Harilik aubrieeta – Aubrieta deltoidea

Sgk: ristõielised (Brassicaceae

Balkanilt ja Väike-Aasiast pärit lille on Euroopas 6 liiki. Aiataim alates 1843., Eestis 1923. aastast. Meil on kiviktaimlais levinud harilik aubrieeta ning erinevate liikide hübridiseerumisel ja ristamistetulemusena tekkinud aed-aubrieeta (Aubrieta x cultorum).

Nime sai taimeperekond prantsuse maalikunstniku ja suurepärase loodusejoonistaja Claude Aubriet´ (1665–1742) auks, kes lillest suurde vaimustusse sattus.

Mitmeaastane igihaljas püsik eelistab päikeselist kasvukohta ning talve- ja kevadpäikese katteks kuuseoksi. Varjus ei õitse. Sobib kallak või kõrgpeenar, vett läbilaskev kuiv ja viljakas, lubjarikas muld. Hallikasroheliste, äraspidimunajate ja karvaste lehtedega lill on üks esimesi kevadisi ja pikaajalisi (üle kuu aja) õitsejaid, õied on sinised, punased, roosad või tumelillad. Pärast õitsemist lõigatakse taim tagasi, sügisel õitseb teistkordselt.

Paljundatakse padjandi jagamise (sügisel), pistikute (augustis) või seemnetega (kevadel külvatakse klaasi alla).

Teabeallikad:

  • P. Alenko, 2009. Püsililled. Tallinn: Varrak.
  • Aubrieeta. Aiasõber. 
  • M. Haberer, 2013. 300 kaunist aiataime. Tallinn: Varrak.
  • A. Kähr, 2007. Pinnakattetaimed. Tallinn.
  • M. Laane, 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak.
  • M. Seidelberg, 1995. Väike püsililleraamat. Tallinn: Valgus. 
  •  

Südajalehine bergeenia – Bergenia cordifolia

Sgk: kivirikulised (Saxifragaceae

Altai ja Mongoolia alpiniitudelt ning Siberist pärit perekonna levinumad liigid on südajalehine bergeenia (B. cordifolia) ja kahelehine (paksuleheline) bergeenia (B. crassifolia) ning nende sordid. Ametlikult on bergeenia aiataim alates 1779, Eestis 1931. aastast. Teaduslik nimi on pandud saksa botaaniku ja arsti Karl August von Bergeni (1704–1759) auks. Inglise keeles elevanditaim (elephant plant) või elevandikõrv (elephant-ears), on ta meil tuntud ka badaanina.

Pikaealine, talvekindel püsik kasvab peenral ja edukalt ka suurte puude juurtel, eelistab poolvarju, ihaldab rammusat ja alaliselt märga mulda. Suured nahkjad lehed on igihaljad ning värvuvad sügisel punaseks. Vanad lehed säilivad suure parkainete sisalduse tõttu 4–5 aastat. Roosad, lillakad pikema varrega (kännasõisikud) õitsevad aprillis-mais. Taime paljundatakse jagamise, pistikute või seemnete abil.

Bergeeniat on kasutatud ravimtaimena ja värvi tootmiseks ning parkainete sisalduse tõttu naha parkimiseks: parkainete sisaldus selle taime lehtedes on neli korda suurem kui tammekoores. Loodusliku leviku alal tehakse kahelehise bergeenia talvitunud üle kolme aasta vanustest lehtedest tervistava toimega teed. 

Perekonna mõned liigid on looduskaitse all. 

* Põlva talurahvamuuseumis on hoiul Vanda Juhansoo maal oma koduaia bergeeniatest Valgemetsas.

Teabeallikad:

  • P. Alenko, 2009. Püsililled. Tallinn: Varrak.
  • Bergeenia. Bergenia. Aiasõber.
  • M. Haberer, 2013. 300 kaunist aiataime. Tallinn: Varrak.
  • M. Laane, 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak.
  • A. Lepik, 2010. Algajale aednikule sobib püsililleks bergeenia. Aialeht.
  • T. Niiberg, 2010. Püsililled roaks ja rõõmuks. Maalehe Raamat.
  • M. Seidelberg, 1995. Väike püsililleraamat. Tallinn: Valgus. 
  •  

Arendsi kivirik – Saxifraga x arendsii

Sgk: kivirikulised (Saxifragaceae

Arendsi kivirikuna tuntakse saksa botaaniku Georg Arendsi poolt 20. sajandi algul aretatud hübriididegruppi. Enamik sorte on saadud roosilaadse kiviriku ja muruja kiviriku ristamisel. Murujas kivirik kasvab Lapimaa tundrutes ja on looduskaitse all, roosilaadne Islandil ja Kesk-Euroopa mäestikes. Euroopas leidub kivirikke looduses 123 liiki, enamik liike on levinud põhjapoolkera paras-ja arktilises vöötmes (tundras), ka Gröönimaal.

Eestis kasvab looduses 4 liiki, millest püstkivirik ja kollane kivirik on looduskaitse all. Arendsi kiviriku sordid on kõige värviküllasemad ja õitsevad kõige rikkalikumalt.

Eestis on Arendsi kivirik levinud alates 1932.aastast, Soomes on ta kukeharjade kõrval kiviktaimlate ja mägiaedade üks tähtsamaid püsikuid.

Igihaljas samblataoline padjand vajab kaitset kevadpäikese eest ja eelistab poolvarju, parasniisket ja huumuserikast mulda. Sõrmjalt lõhised lehed meenutavad samblatupse, valged, roosad või punased õied õitsevad maist juulini.

Põnevaid putukaid aeda meelitavat taime saab paljundada jagamise teel. 

 Teabeallikad:

  • P. Alenko, 2009. Püsililled. Tallinn: Varrak.
  • Kivirik. Saxifaga. Aiasõber. 
  • M. Leht (toim.), 2007. Eesti taimede määraja. EMÜ. Eesti Loodusfoto, Tartu. 2. trükk.
  • M. Haberer, 2013. 300 kaunist aiataime. Tallinn: Varrak.
  • A. Kähr, 2007. Pinnakattetaimed. Tallinn.
  • M. Laane, 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak.
  • M. Seidelberg, 1995. Väike püsililleraamat. Tallinn: Varrak. 

 

Suur mungalill – Tropaeolum majus

Sgk: mungalillelised (Tropaleolaceae

Mungalilled Marie Underi peenras

Rahvasuus kressina tuntud iludus on hinnatud vitamiinirikka maitse-, ravim- ja ilutaimena. Teated Lõuna-Ameerikast Boliiviast ja Kolumbiast pärit suure mungalille kultuuristamisest on mõneti vastuolulised. Arvatavasti levis mungalill Euroopas 16.–17. sajandil ja sattus ka Eestisse munkade vahendusel, kes teda kloostriaedades kasvatasid kui lillekultuuri, ravitoimelist salatitaime ning viinamäetigude söödataime. 

Üheaastane rohttaim moodustab kompaktse maapinda hästi katva 40– 60 cm kõrguse laiuva puhmiku. Sooja ja valguselembene, ei talu mungalill kuivust ega liigkastmist. Ta kasvab peenral ja amplis, aga ei taha ümberistutamist.Õied on kollased, oranžid, punased või kirjud, mungalill õitseb juunist öökülmadeni. 

Lõbus mungalill ühe 1930. aastatel ehitatud Tallinna elumaja aias

Lõuna-Ameerikas ja Vahemeremaades on mungalill hinnatud toidutaim. Toiduks ja selle kaunistamiseks tarvitatakse nii lehti, õisi kui ka seemneid, mis oma terava kõrvetava maitsega meenutab kress-salatit. Mungalillele omase mädarõika ning sinepi vahepealse maitse- ja lõhnabuketi annavad tropeoliin (glükosiid) ja eeterlikud õlid. Taime süüakse nii toorelt kui marineeritult (õienupud). Lehed ja seemned asendavad aedviljade hapendamisel nii mädarõigast kui sinepiseemneid. 

Mungalillest on abi taimekaitses: rohelise meelega aiapidajad saavad temast abi lehetäide peletamisel. Kuivanud lehepuru parandab porgandite ja kartulite säilivust. 

Mungalill ehk kress oli Friedebert Tuglase suur lemmik: ta külvas ja jälgis lillekeste sirgumist igal kevadel ja suvel tingimata ise. Niisamuti on mungalille lõõm kohal Underi luule koduaia kirjeldustes - võiks ka öelda, et tegemist on selle maja vapilillega. 

Vaata mungalille kohta ka Koigi mõisa kodulehte.

Teabeallikad:

  • A. Haarpaintner, 2004. Minu aiaparadiis. Kaunis lõhnaaed. Tormikiri.
  • M. Laane, 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak.
  • U. Laansoo, 2005. Mungalill (kress).
  • T. Niiberg, 2010. Maitsvad lilled. Maalehe Raamat.
  • M. Toom, 2001. Mungalill on kaunis ja kasulik. Terviseleht.  

Harilik kirikakar – Bellis perennis

Sgk: korvõielised (Composaceae, Asteraceae

Pärit on kirikakar Lõuna-Euroopast Türgist, Eestis märgitud esmakordselt 1778. aastal, laialdasemalt hakati Eesti parkidesja aedades ilutaimena kasvatama 19. sajandist.

Nüüdseks tavaline liik, mida peetakse eksikombel looduslikuks. Püsik, mis kasvab peenras, murus või ka potilillena. Eelistab päikesepaistet või poolvarju, hästi tihedaks tallatud niisket mulda ja lillepeenrast põgenenuna sagedasti niidetavat vanemat muru.

Igihaljad lehed ja varred on hõredalt karvased, putkõis (õisiku seesmises osas) kollane, keelõis (õisiku välimine osa) valge, roosa või punane. Õitseb maist septembrini. Seemnete levimisele aitavad kaasa tuul, sipelgad, linnud ja inimene (seemned kleepuvad jalanõude külge). Murus paljuneb ka vegetatiivsete lühivõrsetega, mis arenevad rosetilehtede kaenlas.Umbrohustumist väldib niitmine ja hoolas jälgimine.

Valge lilleke

Rahvasuus on lillekesel palju nimesid: näiteks mariienroos, kanapasalill, mariieke, maarjalill, marienbluum, margareeta, anneperse. 

Ravimtaim: õietee sobib nohu peletamiseks, lehed plaastrina väikese verejooksu korral, juuretõmmis aitab skorbuudi vastu.

Kõlbab söögiks: lehed ja õied nii salati peal kui sees, moosis, saiakatte, pudrulisandi ja  boolikaunistusena. 

Teabeallikad:

  • M. Leht, (toim.), 2007. Eesti taimede määraja. EMÜ. Eesti Loodusfoto, Tartu.
  • Kirikakar. Aiasõber.
  • K. Kull, T. Kukk, T. Kull, 2001. Eesti taimede must raamat räägib bioinvasioonist. Eesti Loodus nr 5.
  • Laane, M. 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak.
  • Niiberg, T. 2010. Püsililleed roaks ja rõõmuks. Maalehe Raamat.
  • V. Roost, 2001. Legende ja pärimusi lilledest. Maalehe Raamat.
  • Saar, M.-H. 2012. Kuidas vabaneda kirikakrast? Aialeht.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.  

Harilik murtudsüda – Dicentra spectabilis

Hõimkond: katteseemnetaimed (Angiospermae), sgk: magunalised (Papaveraceae

Tavaliselt kasvatatakse harilikku või kaunist (D. formosa) murtudsüdant. Viimane on madalakasvuline ja Soomes tuntud kui „vanaemalill“. Nimi on tekkinud taime õiekrooni südaja kuju alusel ning on üldtuntud kogu maal, ehkki rahvasuus kannab ta lisaks katkimurtud emasüdame, tilgalille, vanapoisi südame, lõhkendsüdame ja külmkinga nime. Ladinakeelne nimi Dicentra tähendab kreeka keeles kahte kannust, mis iseloomustab õite kuju. Liiginimi tähendab silmatorkavat, toretsevat. Saksa keeles tähistab nimi nutvat, inglise keeles veritsevat südant. Päritolumaa rahvas, hiinlased, peavad õit veretilgaga südameks. 

Pärit on murtudsüda nimelt Põhja-Hiina, Korea, ka Siberi ja Mandžuuria metsadest, kus kasvab ka mägede nõlvadel 2 km kõrgusel. Lill toodi Hiinast Inglismaale 1816. a. Populaarseks muutus pärast teistkordset „avastamist“, kui tuntud šoti taimeuurija Robert Fortune tõi lille 1847. aastalteistkordselt Inglismaale. Juba 1898. aastal loeti murtudsüdant laialt levinud ja odavaks aiataimeks. 

Mitmed rahvad peavad teda omaks. Eestis kasvab murtudsüda 19. sajandist, seda kasvatati sageli ka taluaias. Murtudsüda on väga pikaealine ja praktiliselt hooldusvaba püsik, eelistab poolvarju ja tuulevaikset kohta (murdub tuules!) ning sobib hästi lõikelilleks. Vajab parasniisket ja huumuserikast mulda, talub lupjasisaldavat pinnast. Paljundamine käib kevadel või sügisel jagamise teel.

Vaata: murtudsüda Koigi mõisa kodulehel.

Teabeallikad:

  • P. Alenko, 2009. Püsililled. Tallinn: Varrak.
  • M. Haberer, 2013. 300 kaunist aiataime. Tallinn: Varrak.
  • A. Kähr, 2006. Varjutaimed. Tallinn: Varrak.
  • M. Laane, 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak.
  • Murtudsüda. Dicentra. Aiasõber.
  • M. Seidelberg, 1995. Väike püsililleraamat. Tallinn: Valgus.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67).
  • Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. 
  •  

Nõmme mõnusalt samblane muru

Muru on tänapäevase maastikulise arhitektuurilise kujunduse üks põhielemente nii aedades kui ka parkides. See ühtlase tihedusega kasvavatest madalakasvulistest heintaimedest kasvanud taimkate muutus populaarseks 18. sajandil vabakujundusliku ehk nn inglise stiili tõttu. 

Looduslikust rohumaast arenenud muru võib olla poollooduslik või külvatud. Niitmise, väetamise, tarastamise, rullimise, kuivenduse ja niisutamisega on kujundatud mitmesugused muru kultuurvormid. Sametise muru saamiseks tuleb kõvasti vaeva näha, kõik sõltub looduslikest tingimustest ja aiaomaniku usinusest. Pakutavate murusegude hulgast saab valgus-ja niiskustingimustest ning tallatavusest lähtudes tüseda huumushorisondiga krundi puhul valida sobiliku variandi. 

Nõmme toitainevaese ja happelise pinnase puhul on muru tihti samblane. Ent sambla esinemine murus ei ole märk sellest, et aednik oleks üleliia hoolas muruniitja või hoopiski loobunud oma muru eest hoolitsemisest. Sellisel pinnasel kasvavadki vähesed kõrrelised ja roheline sammal jätab kaugelt vaadates muru mulje ning kinnistab liiva. Nõmme looduslike heinataimede hulka kuulub kindlasti lamba-aruhein (Festuca ovina) ja aasnurmikas (Poa pratensis). Selle asemel, et samblaga võidelda, võiks mõelda pigem osalisele madalamakasvuliste kattetaimede kasutamisele. Kuivale päikesepaistelisele kohale sobivad looduslikest liikidest nõmm-liivatee, roomav kukehari, harilik kassikäpp ja söötreiarohi. Pool- ja täisvarju passivad maikelluke, harilik metspipar ja sinilill. Tallamiskindlust lisavad harilik raudrohi ja harilik härjasilm.   

Teabeallikad:

  • Eesti murud.
  • Murumari OÜ
  • A. Niine, 1965. Maastikuarhitektuuri probleeme Eesti NSV-s. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinna Botaanikaaed.
  • A. Niine, 1976. Haljastaja käsiraamat. Tallinn: Valgus. 

Mägisibul – Sempervivum sp

Sgk: paksulehelised (Crassulaceae

Looduslikult kasvab rahvasuus ka kiviroosina tuntud mägisibul Euroopa ja Aasia mäestikes Kaukaasias ja Balkanimail, Kesk- ja Lääne-Aafrikas. Välimuselt sibulaga sarnaneva taime perekonna ladinakeelne nimetus tähendab „alati elus“. 

Ilutaimena kasvatamine hoogustus 19. sajandi teisel poolel, nüüdseks on aretatud üle 3000 sordi. Vähenõudlikud pikaealised püsikud vajavad päikeselist kasvukohta, enamasti kuiva ja toitainevaest (liiv)mulda. Taluvad hästi kuivust, sest lihakad lehed koguvad vett ja toitaineid varuks, karvad ja võrgud aitavad niiskust kinni hoida. Kastetakse ainult pärast istutamist või pika põua ajal. Kännasjates ebasarikates õied meelitavad aedamesilasi.

Mägiibul paljuneb nn tütarsibulate abil. Keskajal kasutati taime Lääne-Euroopa maades katustel erosiooni ärahoidmiseks, arvati ka, et see kaitseb välgu eest.

Ravimtaim: mahl näiteks ravib põletust nagu aaloe. 

Sipelgas uudistab mägisibula õit

Lõuna- ja Kagu-Eestis kasvab liivastes männikutes mägisibulate lähedane sugulane, kaitsealune võsu-liivsibul. 

Levinumad liigid Eesti aedades:

  • Katus-mägisibul (S. tectorum): enim kasvatatud mägisibula looduslik liik, mida iseloomustavad suured lehekodarikud (5–14 cm). Lehed on aluselt sageli punakad. Nimi viitab sellele, et plaat- ja/või turbakatusele istutamine kaitses maja uskumuse järgi tulekahjude ja välgu eest. Pärineb Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedest. Metsistunult haruldane.
  • Marmor-mägisibul (S. marmoreum): kuni kümnesentimeetrised kahevärvilised lehed on varre alusel punakaspruunid, tipus rohelised. Eelistab tavalist aiamulda.
  • Harilik mägisibul (S. montanum, sün. S helveticum): lehekodarikud 2–4 cm, lehed kleepuvate karvadega. Õied purpurpunased. Pärineb Alpidest, Püreneedest, Karpaatidest.
  • Võrk(jas)-mägisibul (S. arachnoideum): ladinakeelne liiginimi viitab ämblikule – lehti katvad pikad hõbedased karvad meenutavad ämblikuvõrku. Lehekodariku diameeter on kuni 2 cm. Pärineb Euroopa mägedest.
  • Aed-mägisibul (S. x hybridum) on koondnimetus erinevate mägisibulaliikide omavahelisele hübriididele. Iseloomulik on lehtede rohelised ääred ja noored karvased lehed (vanemad on siledad). Õied on tumeroosad valgete äärtega.

Teabeallikad:

  • P. Alenko, 2009. Püsililled. Tallinn: Varrak.
  • M. Haberer, 2013. 300 kaunist aiataime. Tallinn: Varrak.
  • A. Kähr, 2007. Pinnakattetaimed. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus.
  • M. Laane, 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak.
  • Mägisibul. Aiasõber.
  • Mägisibul: meeste armastatud taim. Seemnemaailm.
  • L. Månsson, 2003. Kiviktaimlad ja pinnakattetaimed päikese käes ja varjus. Tallinn: Sinisukk.
  • Seidelberg, M. 1995. Väike püsililleraamat. Tallinn: Valgus.