Rahumäele kaema tulli mina

omma maja aset – väikest vakamaad,

piirimehi ole´s kedägina

siin viil elämän, ei sedä, tuud, ei taad.

Saisma jäi ma oma lapi ette –

liiv ja liiv nink vahel kanarbik,

mõne´ruusahavva´, künkä´, mättä´

nink seo kehvävõitu pedastik.

(Luuletusest "Oma maja asemal")

Artur Adson sai krundi Rahumäele 1932. aastal, 1933. aasta suvel kerkis sinna valge maja. Adsoni luulekogu "Rahumäe kannel" (1973) esimeses osas on toredasti meenutatud vastse maja- ja aiaomaniku vaevu ja rõõme. Luulekogu see osa on kirjutatud sõja ajal Rahumäel, veel omas kodus elades.

Nüüd sis siiä tillukeiste pessä

saap mu mõts nink talu – kõik mu perismaa –.

Milles mitte? tennä Taivaessä,

egäüts ka sedä veidütki ei saa.

(Luuletusest "Oma maja asemal")

Aia rajamisel põimus luulesse sageli väga praktilisi nüansse, nagu näiteks luuletuses "Käru":

Es või sa kavva kaia kuis ma kanni sällän / täus korve mulda ja ka muud, mis nõsta rasse, / kui aida rajaden ma paekivve tasse / ning rühmeldi kas vai ka poole üüni vällä.

Aed oli kahtlemata ka tarbeks. Nii on Adson teisel sõja-aastal kirjutanud:

"II-sel nelipühal panin kartuleid oma aida. Esimest korda elus omasse maasse omad kartulid. Olen kogu kevad aias kõvasti rassinud. 24 marjapõõsast ja 1 kirsi ümber istutanud, kartulimaad kaevanud, lilli istutanud."