Friedebert Tuglas 1886–1971

Ahjal sündinud, Otepääl ja Tartus kasvanud ja elanud Friedebert Tuglas sattus koos abikaasaga heade sõprade majja sõjapõgenikena pärast oma Tartu-kodu kaotust sõjatules. 1950. aastatel stalinlikul hirmuajal veetsid nad siin sisepaguluse: põlu alla langenud kirjaniku loomingut ei avaldatud. Paradoksaalselt oli see nende aia õitseaja algus – eneste meeleolu tõstmiseks hakati erilise hoolega aia eest hoolitsema. Omamoodi teraapiana alanud iluaiandus lokkas järgnenud parematel aegadel, kui uusi põnevaid istikuid tõid juurde ka sõbrad ja tuttavad ning aia eest aitasid hoolitseda omaala asjatundjad. Lilli toodi Kadrioru lillenäitustelt ja aiandeist, püsivat loodushuvi peegeldab ka Tuglase raamatukogu.

Igal aastal kirjutas Tuglas oma napisõnalisse päevikusse taolised read: 

"16.IV 1952. Esimesed kressid maha pandud. Sellest peale üldse iga päev tundide kaupa aias oldud. Tervis kogu kevade parem olnud. /---/ 9.VII. Esimesed kressid õitsevad."

Elo tähendas sama sündmuse üles nii:

¨18.IV. 1952. Tuglas paneb kressiseemneid maha. Ma ei usu, et ilm veel nii soojaks jääb. Kuid hea, et tal värskes õhus tegemist, mis luid ei murra."

Aed tegi rõõmu erinevail aastaaegadel. 1959. aasta märtsis on Tuglas tõlkija Liidia Toomile kirjutanud:

"Väljas on peaaegu juba kevad. Olgugi aias veel küllalt lund, kuid ma tegin seal juba tuld! Aga tulekummardaja olen ma kogu eluaeg olnud. Talv oma valguse vaesuse ja looduses tuletegemise võimaluseta oli seekord eriti raske üle elada."