Harilik jänesekapsas – Oxalis acetosella

Sgk: jänesekapsalised (Oxalidaceae

Ladina keeles ‘hapu ristik’: kasvab peaaegu kogu Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Väike-, Ida- ja Kagu-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis leidub looduslikult üks jänesekapsa liik.

Hapuks teeb jänesekapsa kaaliumoksalaat ehk oblikhappe (oksaalhappe) sool. Talvehaljas, tüüpiline laanemetsa taim, armastab niisket, viljakat ja varjulist kasvukohta. Kolmetiste hõredate valgete karvadega liitlehtede alusel on liigesrakud, mis võimaldavad temperatuuri, niiskuse ja valguse muutudes lehekestel auramise kahandamiseks vajadusel lõtvuda. Sooja ilmaga lõtvuvad lehed ka puudutuse peale: nõnda on jänesekapsast kutsutud meie metsade mimoosiks. 

Jänesekapsas õitseb mais-juunis. Valged pikaraolised õied sulguvad öösel ja vilu ilmaga. Huvitav fakt: tegelikult õitseb jänesekapsas hilissügiseni, kuid hilisemad õied jäävad lehtede alla, kohati isegi sambla sisse, ega avane, kuigi seemned valmivad. Kuprast paiskuvad seemned kuni 2 m kaugusele, taim kasutab lisaks sipelgalevi (mürmekohooria) abi. Paljundada võib ka risoomiga.

Söödav, C-vitamiini rikas. Ettevaatust: suurel hulgal tarvitatuna kahjulik (oblikhape!). Jänesekapsa liigset happesust neutraliseerib piim. Vanasti kasutati limonaadide hapestamiseks ja piima kalgendamiseks.

Jänesekapsast on ka punaste lehtedega (O. corniculata var. atropurpurea). 

Jänesekapsa tekke kohta on üks Läti muinasjutt. Varemalt, kui jänesekapsast veel polnud, sõi pikk-kõrv ristikheinalehti ja lepakoort. Leidnud siis talumehe aia äsjaistutatud kapsastega ning maiustanud seal hoolega. Talumehe öelnud talle, et nii jääb talvel hea roog hapendatud kapsaste näol ära. Pikk-kõrv lubanud aia rahule jätta ja tulnud siis talvel hüva rooga maitsma, mis maitses vägagi. Tahtnud endalegi kapsa seemet saada. Seemet saavat aga Riiast, ja kuna sõiduraha ei olnud, siis pidi pikk-kõrv piletita sõitma. Paraku olnud kapsaseeme juba otsas. Hapukapsa seemne küsimise peale lootnud kaupmees ostjale vingerpussi mängida ja väitnud seemnesegu riismed olevat just hapukapsa oma, mille annab tasuta ära. Tõusnud kapsataimed olnud hapuka maitsega ja jänes kutsus kõiki hapusid kapsaid sööma. Sellest ajast peale kutsutakse hapusid taimekesi hapukapsasteks ja ilma piletita sõitjaid jänesteks (Sakse 1989). 

Teabeallikad:

  • Jänesekapsas.
  • U. Kokassaar, 2006. Jänesekapsas põske, mis edasi? Eesti Loodus nr 4.
  • M. Laane, 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak.
  • V. Masing, 1999.100 tavalisemat taime. Raamat õitsevate rohttaimede äratundmiseks ja meeldejätmiseks. Tallinn: Koolibri.
  • A: Sakse, 1989. Lillemuinasjutud. Tallinn: Eesti Raamat.
  • H. Sõrm, 2000. Jänesekapsas – hapuoblika lellepoeg. Terviseleht.
  • T. Niiber, 2010. Püsililled roaks ja rõõmuks. Maalehe Raamat. 
  • M. Leht (toim.), 2007. Eesti taimede määraja. EMÜ. Eesti Loodusfoto, Tartu. 2. trükk.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. 

Jänesekapsa ja roomava kuuse habrasroheline sümbioos. Foto: Vallo Kepp