Harilik kirikakar – Bellis perennis

Sgk: korvõielised (Composaceae, Asteraceae

Pärit on kirikakar Lõuna-Euroopast Türgist, Eestis märgitud esmakordselt 1778. aastal, laialdasemalt hakati Eesti parkidesja aedades ilutaimena kasvatama 19. sajandist.

Nüüdseks tavaline liik, mida peetakse eksikombel looduslikuks. Püsik, mis kasvab peenras, murus või ka potilillena. Eelistab päikesepaistet või poolvarju, hästi tihedaks tallatud niisket mulda ja lillepeenrast põgenenuna sagedasti niidetavat vanemat muru.

Igihaljad lehed ja varred on hõredalt karvased, putkõis (õisiku seesmises osas) kollane, keelõis (õisiku välimine osa) valge, roosa või punane. Õitseb maist septembrini. Seemnete levimisele aitavad kaasa tuul, sipelgad, linnud ja inimene (seemned kleepuvad jalanõude külge). Murus paljuneb ka vegetatiivsete lühivõrsetega, mis arenevad rosetilehtede kaenlas.Umbrohustumist väldib niitmine ja hoolas jälgimine.

Valge lilleke

Rahvasuus on lillekesel palju nimesid: näiteks mariienroos, kanapasalill, mariieke, maarjalill, marienbluum, margareeta, anneperse. 

Ravimtaim: õietee sobib nohu peletamiseks, lehed plaastrina väikese verejooksu korral, juuretõmmis aitab skorbuudi vastu.

Kõlbab söögiks: lehed ja õied nii salati peal kui sees, moosis, saiakatte, pudrulisandi ja  boolikaunistusena. 

Teabeallikad:

  • M. Leht, (toim.), 2007. Eesti taimede määraja. EMÜ. Eesti Loodusfoto, Tartu.
  • Kirikakar. Aiasõber.
  • K. Kull, T. Kukk, T. Kull, 2001. Eesti taimede must raamat räägib bioinvasioonist. Eesti Loodus nr 5.
  • Laane, M. 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak.
  • Niiberg, T. 2010. Püsililleed roaks ja rõõmuks. Maalehe Raamat.
  • V. Roost, 2001. Legende ja pärimusi lilledest. Maalehe Raamat.
  • Saar, M.-H. 2012. Kuidas vabaneda kirikakrast? Aialeht.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.