Harilik näsiniin ‒ Daphne mezereum

Sgk: näsiniinelised (Thymelaeceae

Daphne oli kreeka mütoloogias nümf, kes muutus loorberipuuks. Pärsiakeelne sõna mezerum algupärase tähendusega `tapma´ viitab taime mürgisusele. Näsiniin kasvab Euroopast Aasiani. Näsiniine oksad ja koor on sitked nagu pärnal, palja käega neid ei murra, aga hammast ei tasu appi võtta. Hõredaoksine põõsas segametsade alusrindes on üle kogu Eesti hajusa levikuga, eelistades lubjarikkamaid ja ka soostunud kasvukohti.

Näsiniin õpperajal. Foto: Vallo Kepp

Näsiniin on olnud varem looduskaitse all. 

Näsiniin õitseb märtsis-aprillis enne teiste puude lehtimist, soojal talvel varemgi. Roosad kuni lillad õied meenutavad sireliõisi. Olemas on ka valgeõieline sort `Alba´. Punased marjataolised luuviljad valmivad juulis-augustis. Seemneid levitavad linnud, kellele ei ole marjad mürgised. 

Ettevaatust: näsiniin on kõige mürgisem looduslik põõsas Eestis! Kokkupuutel võivad kätele tekkida villid. Õitsvaid oksi ei maksa tuppa tuua, erituvad mürgised lõhnained võivad tekitada peavalu. 

Näsiniine toonud Tuglaste aeda Jaan Eilart. Foto: Vallo Kepp

Teabeallikad:

  • E. Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus.
  • U. Roht, 2011. 90 kodumaist puittaime. Tallinn: Huma.
  • H. Relve, 2001. Näsiniin. Eesti loodus. Kodumaa looduse teejuht. Tallinn: Varrak.
  • H. Relve, 1996. Söögimarjad. Mürgimarjad. Tallinn: Valgus.
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia.

Näsiniine inimesele mürgised marjad maitsevad lindudele.