Kimalased – Bombus sp

Rahvasuus ka mets- ja maamesilastena tuntud kimalased on meemesilasest suuremad, ümaramad, kirevamad ja karvasemad. Kimalaste määramisel tuleb jälgida eri värvi triipude asetust kehal. Eestis võib kohata 30 liiki, neist arvukamad on maa-, kivi- ja põldkimalane.

Kimalased elavad 30–150-pealise kolooniana. Pere elutsükkel on üheaastane. Igal kevadel rajab möödunud suvel sündinud noor emakimalane uue pere. Pesaks sobib asustamata hiire- ja mutikäik, tühimik vundamendis või kompostihunnikus, puuõõnsus, pööning, seinavahe võipesakast. Enamiku kimalaseperest moodustavad töökimalased, kes koguvad nektarit ja õietolmu ning toidavad kimalasevastseid. Uued ema- ja isakimalased väljuvad kärgedest suve teises pooles. Talve tulekuga hukkub kogu koloonia, välja arvatud noored, viljastatud emakimalased.

Kimalased on väga olulised aia- ja põllukultuuride ning looduslike taimeliikide tolmeldajad, kes suudavad ringi lennata ka jahedate ilmadega. Sõbralikke karvaseid kimalasi ohustab intensiivpõllumajandus, taimekaitsevahendid ning elupaikade ja meetaimede kadumine. Nende aitamiseks saab oma aia muuta kimalasesõbralikuks. Selleks peab aias jätkuma õietolmu- ja nektaririkkaid õisi aprillist oktoobrini: viljapuudest ja marjapõõsastest ürdi- (pune, lavendel) ja ilutaimedeni (nt robiinia, siilikübar). 

* Marie Under on kirjutanud:

Nii tiined ristikheina lõhnavood

kui nõiakatlad kupatavad sood

pääd uimastavat vänget vürtsiviina,

 

ning mesilase tillukene tiib

kõik lõhna kuldsel kujul koju viib,

ei tundes tuska, väsimusepiina.