Marie Under 1883–1980

Õnne Kepp on kirjutanud:

Meie esimene aialaulik on Marie Under oma esimeste luulekogudega „Sonetid” (1917), „Eelõitseng” (1918) ja „Sinine puri” (1918). Annahaavalik tundeelamuse väljendamine maastiku kaudu ja villemgrünthallik impressionistlik loodusmäng rajasid tee underlikule ruumikujutusele, mis on kantud harmoonilisest ja terviklikust maailmanägemisest. Seda ruumi – aeda – kogeb Marie Under nii meeleliselt kui kehaliselt. Üks võimendab teist, jagades rõõmu ja naudingut. Erootilise tunnetuse kaudu pakub poetess ennast loodusele ja armsamale – ta on naine ja tema aedki on feminiinne. Armulauludesse valitud looduskujundid on pärit oma aiast, need on kultiveeritud taimed, lilled-puud-põõsad, paljud neist eksootilised ja dekoratiivsed. Nendest võib teha pika nimekirja, ja neid taimi ei leidu varasemas eesti lüürikas (kui Anna Haava luule üksikud liiliad ja roosid välja jätta). Kolme esimese kogu peale saab kokku ligi poolsada taime, mis mitmeti veel korduvad: tulbid, toomed, hüatsindid, astrid, nelgid, levkoid, kressid, jasmiinid, sirelid, mustsõstrapõõsad, õunapuud, päevaroosid-päevalilled, reseedad, roosid, kirsipuud, floksid, daaliad, kastanid, akaatsiad, vahtrad, tüümian, pihlad, skabioosid, kuldkrookused – peale viljapuude on tõesti tegemist hoopis teistsuguste aiailustustega kui talumaastikul, aasal, niidul või metsa ääres. Ja just niisugune uus, eksootiline ja meil vähetuntud taimestik on Marie Underi erootika üks osa, kuuludes nii sensuaalsuse kui kehalisuse juurde. Ja seda kõike pakub aed. 

Kodust jäid Rootsi lahkudes unistused – näiteks kogus "Sädemed tuhas" (1954):

Taastulnud olen. Tuntud paplireast

lööb vastu jällenägemisetund.

Ju paistab valge maja mände seast...

Ons tõelisus või näen ma õndsat und?

 

Sääl ongi madal luitund värav, kust

näen linnujälgi teel. Siis kuldne liiv

mu sammest tasa rudiseb. Näen ust:

kaar viinaväädest õnnekotta viiv.

 

Ja trepi ümbert roomab mungalill

mu kinga üle heitma rusket tuld.

See tõuseb pähe. Hõõgun: kus ja mil

küll oli eal nii truu ja ootev muld!

(Luuletusest "Nägemus")