Musträstas – Turdus merula

Musträstas on üleni ühevärviline lind – isaslind süsimust, emaslind tumepruun. Kuna isaslinnu nokk on silmatorkavalt kuldkollane, siis peetakse teda sageli kuldnokaks. Kuldnokk on aga helekollase nokaga, kevadel heleroheliselt helkiva sulestikuga, sügisel ja talvel üleni tähniline.

Musträstaid pole meil kunagi olnud nii palju kui praegu. Ta levis Eestisse alles 19. sajandil ning veel möödunud sajandi keskel oli liik haruldane metsa ja rändlind,  tänapäeval on aga kõikjal tavaline.Ta on lühimaarändur, kes talvitub Lääne-Euroopas. Ent linnarästad meilt ära ei lenda. Nad elavad talve üle aedlinnades, kus nad toituvad korjamata jäänud õuntest, mitmesugustest marjadest ja linnumajakestest pudenenud söögipoolisest.

Musträstal on ilus flöödihäälne laul, mida võib linnas kuulda juba kesktalviste sulade ajal. Lauluesitab ta kõrgel kohal – puu ladvas, katuseharjal või korstnal. Pesa ehitab ta puu otsa oksakaenlasse,linnades ka kõrgemasse hekki, ronitaimeredelile või isegi hoone karniisile.Musträstal on suve jooksul kaks pesakonda. Esimesed pojad lahkuvad pesast mai lõpus, järgmine pesakond tavaliselt juulis. Poegade elu pole linnas lihtne – suurem osa rästastest ja ka teistest linnupoegadest hukkub kasside tõttu. Pesitsusajal ei tohiks kasse aeda vabalt luusima lasta! 

Elo Tuglase päevikust 14. mail 1958

Must laulurästas kõnnib murul. Aastate kaupa liikus ta siin ikka üksinda ja me ristisime ta vanapoisiks. Tema naine on aga pruun ja igati hoopis teist laadi. Meile ei tulnud mõttessegi neid samaks paariks pidada. Nüüd istub ta telefoniposti otsas ja vilistab, püüdes isegi ööbikut plagieerida. Kuid õige laul algab tal alles õhtul.

Paul Ambur on kirjutanud monograafia luuletajast Karl Eduard Söödist, mis kannab imeilusat pealkirja: "Laulurästas hallaöös. Karl Eduard Söödi elu ja luule piirjooni" (1948).

 

Musträsta laulu on "Loodusheli" lehel salvestanud Veljo Runnel, fotol näeb ta välja selline: http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=62