Nõmme mõnusalt samblane muru

Muru on tänapäevase maastikulise arhitektuurilise kujunduse üks põhielemente nii aedades kui ka parkides. See ühtlase tihedusega kasvavatest madalakasvulistest heintaimedest kasvanud taimkate muutus populaarseks 18. sajandil vabakujundusliku ehk nn inglise stiili tõttu. 

Looduslikust rohumaast arenenud muru võib olla poollooduslik või külvatud. Niitmise, väetamise, tarastamise, rullimise, kuivenduse ja niisutamisega on kujundatud mitmesugused muru kultuurvormid. Sametise muru saamiseks tuleb kõvasti vaeva näha, kõik sõltub looduslikest tingimustest ja aiaomaniku usinusest. Pakutavate murusegude hulgast saab valgus-ja niiskustingimustest ning tallatavusest lähtudes tüseda huumushorisondiga krundi puhul valida sobiliku variandi. 

Natuke väljakasvanud armas kimalasemuru 2017. aasta suvel

Nõmme toitainevaese ja happelise pinnase puhul on muru tihti samblane. Ent sambla esinemine murus ei ole märk sellest, et aednik oleks üleliia hoolas muruniitja või hoopiski loobunud oma muru eest hoolitsemisest. Sellisel pinnasel kasvavadki vähesed kõrrelised ja roheline sammal jätab kaugelt vaadates muru mulje ning kinnistab liiva. Nõmme looduslike heinataimede hulka kuulub kindlasti lamba-aruhein (Festuca ovina) ja aasnurmikas (Poa pratensis). Selle asemel, et samblaga võidelda, võiks mõelda pigem osalisele madalamakasvuliste kattetaimede kasutamisele. Kuivale päikesepaistelisele kohale sobivad looduslikest liikidest nõmm-liivatee, roomav kukehari, harilik kassikäpp ja söötreiarohi. Pool- ja täisvarju passivad maikelluke, harilik metspipar ja sinilill. Tallamiskindlust lisavad harilik raudrohi ja harilik härjasilm.   

Teabeallikad:

  • Eesti murud.
  • Murumari OÜ
  • A. Niine, 1965. Maastikuarhitektuuri probleeme Eesti NSV-s. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinna Botaanikaaed.
  • A. Niine, 1976. Haljastaja käsiraamat. Tallinn: Valgus.